Vastukaja
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hariduskapitali idee ei sobi Eestile
Isamaaliidu ja Res Publica esitatav hariduskapitali idee võib esmapilgul näida huvipakkuvana, kuid põguski süüvimine näitab selle sotsiaalset vastuvõetamatust ja tehnilist tülikust ning ilmset püüdu veeretada riigi kohustused lapsevanemate õlgadele.
Hariduskapitali idee kohaselt hakkavad lapsevanemad lapsele varasest lapseeast peale fondi kooliraha koguma ja riik toetab seda sarnaselt pensionifondide toetamisega.
Nii moodustuks ülikooli (või kutsekooli) astumise ajaks teatav rahasumma, millega üliõpilaseks saanu kataks oma õppimiskulud. Sisuliselt väljendavad erakonnad sellega tahet lükata lapsevanemate kaela riigi kohustus maksta üliõpilastele õppetoetust. Tõsi, riik on seda kohustust halvasti täitnud, eraldades kõrgkoolide õppetoetusteks ebapiisavalt raha.
Selle asemel et suurendada õppetoetusi, üritatakse teha panus selle raha kasseerimiseks peredelt, kellest paljudel on isegi rahalisi probleeme. Siit hargneb hariduskapitali projekti sotsiaalse kõlbmatuse tahk. Mõtleme korraks peredele, kus on kolm või enam last ja igakuine täiendav väljaminek 1200 krooni või rohkem oleks tõsiseks koormaks. Kas meil on õigust kõrvaldada haridusteelt probleemsete perede ja alimentide kättesaamisega hädas olevate vanemate lapsi, kes selle «maksuga» ilmselt ühineda ei saa?
Ka tehniline külg tekitab ridamisi küsimusi. Ei tea ju lapsevanem ette, millise tee laps 101520 aasta pärast valib. Ja mida teha nende laste fondirahadega, kes ei taha minna kõrgkooli ega ka pakutavat «täiendõpet»? Ja kas üleüldse on mõttekas hakata looma uut suurt keerukat süsteemi? Ei usu.
Ühiserakonna programmis on ka positiivseid eesmärke, näiteks kolmanda ja iga järgmise lapse lapsetoetuse tõstmine 2000 kroonile kuus. Soovitan keskenduda nendele.
Rein Jürgenson, emeriitprofessor
Mõistus paneb koorma liikuma
Pronkssõduri ümber toimuvat jälgides olen tundnud piinlikkust ja häbi. See probleem on Eestis kaine peaga arutledes tähtsusetu. Just nimelt kaine peaga arutledes. Osalesin koos oma lahutamatu videokaameraga 20. mail pronkssõduri juures toimunud «koosviibimisel», kus Tiit Madisson pidas kõne ja hoiatas provokaatorite eest. Neid alkoholi- ja ehk ka narkouimas Eesti lipuga kakerdavaid nolke jätkus eestlaste poolel küllaga.
Milleks oli vaja ühel sinimustvalgeks värvitud põsega eestlasest joomavennal haarata pronkssõduri eest sületäis nelke-tulpe ja need suure kaarega taeva poole lennutada? Hetk hiljem trampisid kokkutulnud lilleõitel.
Milleks oli vaja nii sõna kui teoga pronkssõdurit mõnitada? Milles tema süüdi on? Ah et on vallutaja ja meie esivanemate mõrtsukas? Oo, milline tühine, hetkepopulistlik ja ülespuhutud «probleem». Eestimaal on kümneid tõepoolest tõsiseid probleeme, mis kõik eestluse hukuga ähvardavad...
Jah, 9. mail ja 22. septembril pronkssõdurile lillede viimine on kujunenud venemeelsete jõudemonstratsiooniks. Mitte vanade sõjameeste, vaid teise ja eriti kolmanda põlvkonna poolt. Süüdi olevat Moskva karvane käsi. Kas see on õigustus meie juhtidele ja pädevatele organitele? Ei! See on nende häbi, mis on eesti rahva hukkamõistu väärt. Mõtlen mure ja kõhedusega sellele, kui venelased ise sooviksid selle pronkssõduri näiteks Maardusse või Narva üles panna.
Tuletaksin oma naba imetlevatele ja Brüsseli poole koogutavatele poliitikutele meelde üht vanasõna: mõistus paneb koorma liikuma! Või proovitakse jälle liigutada punase kraanaga? Pronkssõduri teisaldamine ei muuda midagi. Kui muudaks, oleksin esimene, kes mulle tuttavat endist Tartu kraanajuhti appi kutsuma tõttab!
Heiki Kortspärn