/nginx/o/2016/02/05/5015135t1heefe.jpg)
Sipelgana homsesse sibades ei pruugi olla kerge taibata, mis õige või väär, ent püüdma peab. Iga tegelane, olgu peamine või üpris võimutu, peaks vastutama oma tegude eest ise. Seepärast ei maksa pahaks panna, kui me lisaks mõista püüdmisele ka hukka mõistame.
1939. aasta Loomingu augustinumbris ilmusid Eesti luuletaja, günekoloogi ja äraandja Johannes Vares-Barbaruse värsiread:
«Ja kui ükskord langeb liisk,
määrab meie olemise…
Kel meist kallis verepiisk,
– puuakse, … kes poob end ise…»
Kulus veel aasta, kuni Barbaruse reeturlikkus kõigile teatavaks sai, ning seitse tema haleda lõpuni Kadriorus.
1939. aasta 23. augustil vajutasid Hitler ja Stalin koos päästikule, vallandades laviini, mis hävitas enneolematul hulgal elusid… ja ellujäänute eluteid. Venemaa kommunistide ja Saksamaa natsionaalsotsialistide keskel sündinud surmav kultuur sõitis tankiroomikute kolinal üle piiride, eestlaste ja teiste Euroopa rahvaste õuele. Barbarus polnud ainus kõrvaltegelane Euroopas, kes au ja autuse vahel valima pidi. Ja ka mõrva ja mõrvamata jätmise vahel...
Vabas maailmas said nii hoolikalt dokumentidega töötavad ajaloolased kui ka kohtud heita valgust sellele, kuidas asjad olid ja kes mida tegi. Ent kohus, kong ega silmus polnud suutelised vastama küsimusele: miks ometi?
Mitte üksnes, kuidas oli võimalik, et haritud saksa rahvas … (või vene rahvas või kommunistid või …), vaid küsimus inimolemuse kohta üldisemalt.Iisraelis mõisteti 1961. aastal kohut Adolf Eichmanni üle, kes osales Wannsee konverentsil juutide lõpliku hävitamise plaani tegemisel ja oli selle aktiivne täideviija. Eichmann kirjeldas end kui tavalist korralikku ametnikku, kes tegi lihtsalt oma tööd vastavalt talle antud korraldustele. Ja Eichmann polnud oma põhjendusviisis ainus. Meenutagem kas või seda, kuidas kirjeldas ja õigustas oma tegevust küüditaja Arnold Meri.
Teadlane Stanley Milgram küsis, kas sellised inimesed jagavad mingit moraalset puuet. Ta tegi nutika eksperimendi ja leidis, et rohkem kui pooled kõigist inimestest olid autoriteetse isiku õhutusel valmis andma teisele inimesele surmava elektrilöögi.
Selgus, et ongi võimalik, et tavalised, ilma erilise kurjuseta inimesed saavad osaliseks jubedates hävitavates protsessides, tehes lihtsalt oma tööd. Veel enam, isegi kui nende töö tulemus on ilmne, on suhteliselt vähestel inimestel jõudu seista vastu, kui võim nõuab neilt tegusid, mis on vastuolus põhiliste moraalsete väärtustega.
Võimude lahususe hoidmine on tõepoolest väga tähtis, et kaitsta enamust tema enda kuulekuse eest.