Sven Mikser: kas sobingute ja mõjusfääride aeg on möödas?

Riigikogu väliskomisjoni esimees Sven Mikser. Foto: Peeter Langovits

Molotovi-Ribbentropi pakti avalikustamist 20 aastat tagasi on Eesti, Läti ja Leedu taasiseseisvumise loos võimatu üle tähtsustada.

Leppe salaprotokollide olemasolu oli ka kõigile kahtlejaile kindlaks tõendiks meie iseseisvuse järjepidevusest ilmasõjaeelsete vabariikidega ja sellest, et aastakümned Nõukogude Liidu koosseisus olid vägivaldne okupatsioon, mitte Balti rahvaste vaba valik.

Sobingu 50. aastapäeval kolme Balti riigi pealinnu ühendanud katkematu inimkett kujutas endast võimsat sümboolset kinnitust meie vankumatust soovist end taas vabaks võidelda ja oma riikide iseolemine taastada.

Kuid ka kaks aastakümmet hiljem on Hitleri ja Stalini salasobingu maailmale meelde tuletamine endiselt päevakajaline. Põhjusi on mitu.

Üks neist on kommunismi kuritegude teadvustamine. See, et praeguse Venemaa juhtkonnas – aga Venemaa näeb end Nõukogude Liidu õigusjärglasena – valitseb soovimatus kommunistliku režiimi korda saadetud roimasid tunnistada, on ainult osa probleemist. Ehkki ka see on kummastav ja murettekitav, eriti arvestades, et vaid vähesed rahvad on kommunismi kuritegude tõttu venelastest suuremaid kaotusi kandnud. Samavõrd ohtlik on Kremli propagandakampaania, mille eesmärgiks on portreteerida stalinismi ja kommunismi kriitikuid natsismi ülistajatena.

Ent miks on meie idanaabril nii raske tõde kommunistide ja natside sobingust omaks võtta?

Sõda Natsi-Saksamaaga on Nõukogude ajalookäsitlus alati käsitlenud vene rahva heroilisima aktina, sellesse sõtta – Suurde Isamaasõtta – on ankurdatud oluline osa vene rahva identiteedist ja enesekuvandist. See oli vabadust armastava rahva võitlus röövvallutajatega, võitlus ülima kurjuse ideoloogia vastu, kus Nõukogude (vene) rahvas sõdis ometi kord õigete poolel ja valede vastu.

Asjaolu, et Hitleri maailmavallutuslikud plaanid said reaalsuseks suuresti tänu Nõukogude liidrite heakskiidule ja aktiivsele toetusele, lööb sellesse ajalookäsitlusse valusa mõra. See, et Moskva sai sobingust Hitleriga tuge omaenda röövvallutustele, annab eelkirjeldatud kangelasmüüdile aga veel valusama hoobi, mida omakorda tugevdab tõsiasi, et Ida-Euroopa natsismist vabastamine tõi neile rahvastele vabaduse asemel aastakümnete pikkuse okupatsiooni.

Kuna rahvustunde ühe alusmüüdi varisemisel oleks ettenägematud tagajärjed ka Venemaa praeguse eliidi jaoks, vehivadki Kremli propagandistid hoolega ajalugu ümber kirjutada, süüdistades samal ajal häälekalt revisionismis hoopiski baltlasi, kes pisendavat Nõukogude Liidu rolli Hitleri-Saksamaa lüüasaamises ja glorifitseerivat natsi-ideoloogiat.

Ajal, mil Euroopat poolitas raudne eesriie, tajuti läänes Nõukogude Liitu ohtliku ja ekspansionistlikuna, kuid sellest, milliseid kuritöid saatsid kommunistid korda okupeeritud Ida-Euroopas, oli neil tihti vaid ähmane ettekujutlus. Rahvastele, kellele lääneliitlaste väed natsliku okupatsiooni järel tõepoolest vabaduse tõid, ei ole iseäranis keeruline müüa pilti stalinlikust Nõukogude Liidust kui natside vastase alliansi täisväärtuslikust liikmest.

Ka kuvand kommunistidest ja nende poliitika tegemise meetodeist kujunes Lääne-Euroopas sageli sealsete legaalsete või pool-legaalsete komparteide põhjal, kes Nõukogude eriteenistuste poolt mahitatuna püüdsid lääne demokraatiaid seestpoolt «pehmelt» õõnestada. Nende omal ajal Kremli käepikenduseks olnud parteide järglaste seas leiab Kremli propagandamasin ka nüüd tänulikku publikut.

Teine põhjus, miks Molotovi-Rib­bentropi pakti maailmale endiselt meenutada tuleb, on Kremli jätkuv soov näha Eestit, Lätit ja Leedut, aga tegelikult kogu Ida-Euroopat oma priviligeeritud huvisfäärina, mille tuleviku otsustamisel kuulub Moskvale vetoõigus.

Kui Venemaa liider Putin Nõukogude Liidu lagunemise möödunud sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks tituleeris, ei kahjatsenud ta mõistagi kommunismi-ideoloogia allakäigu pärast, vaid leinas kaotatud impeeriumi. Aga valitseja, kes nutab taga impeeriumi, teeb vähemad naabrid mõistagi murelikuks.

Suurriikide sobingutel põhinev ja väikeriike suurte mõjusfääridena käsitlev poliitika suutis ennast lääneriikides 20. sajandil põhjalikult diskrediteerida. Ent see, et britid, prantslased ja sakslased on Sykes’i-Picot’ leppest, Müncheni sobingust või Molotovi-Ribbentropi paktist õppinud, ei muuda olematuks tõsiasja, et Kremli otsustajad näevad maailma endiselt suurriikide mõjusfääridena.

Miks muidu arvavad nad, et Moskva võib otsustada selle üle, millistesse julgeolekuliitudesse peaks kuuluma Gruusia ja Ukraina või milliseid kaitserajatisi tohib ehitada Tšehhimaale ja Poolasse. Äärmisel juhul võiks seda Kremli nägemuses otsustada Moskva, Washingtoni, Berliini, Pariisi ja Londoni vahelise «džentelmenide» kokkuleppena.

Hitleri ja Stalini jaoks aitas mõjusfääre jagav pakt edendada kummagi maailmavallutuslikke plaane. Ent ei saa välistada, et ka selliseid kurikavalaid eesmärke mitte evivate suurriikide liidreid võib peibutada soov lahendada pideva pisimuredega tegelemise asemel maailma «suured» probleemid omavahelise kõikehõlmava kokkuleppega.

Selline utopistlik soov aga vaatab mugavalt mööda asjaolust, et suurriikide väikesed probleemid ongi väikeriikide suured – sageli eksistentsiaalsed – mured. See, kui impeeriumi taastada ihalev valitseja otsustab annekteerida osa väikesest naaberriigist, võib «tähtsates» pealinnades tunduda ebapiisava põhjusena, et seada ohtu loodetav edasiminek «oluliste ühishuvide» osas. Et vältida mineviku tragöödiate kordumist mis tahes uues kuues, peamegi ajalugu mäletama ja oma sõpradele meenutama.