Briti kirjanik Evelyn Waugh kandis oma päevikusse 23. augustil 1939 järgmised read (osundan mälu järgi): «Venemaa ja Saksamaa sõlmisid lepingu. Sõda on vältimatu. Käisin jalutamas.»
Ahto Lobjakas: MRP ja ajaloo ükskõikne pilk
22. august 2009, 15:18
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Waugh, kes jäädvustas Teise maailmasõja romaanidesse, millele briti kirjanduses võrdset pole, konstateerib siin lakooniliselt kaht elementaarset asja. Esiteks, ka teravaima pilguga jälgija näeb ajalugu tingrefleksina omaenese mätta otsast. Teiseks, mis ka ei juhtuks, elu läheb edasi.
Mainitud tõsiasjad piiritlevad ka MRP probleemiasetuse niivõrd, kuivõrd see eksisteerib lääne mitteprofessionaalse avalikkuse tajus. Nii MRP kui ka selle salaprotokoll olid muidugi taunitavad a priori, kuid ajastu sundivaid väljakutseid arvestades oli selline püha pahameel teisene.
Londoni ja Pariisi jaoks oli Saksamaa eksistentsiaalne oht. Küsimärgi all ei olnud mitte elulaad, vaid olemasolu kui selline. Selline oht trumpab abstraktsed põhimõtted üle ka kõige kohusetundlikumalt valgustusajastu kombed omistanud riikides nagu Suurbritannia Teise maailmasõja eelõhtul. Enesealalhoiuinstinkt, nagu nimigi ütleb, on tung, vajadus, mille valikuid ei dikteeri viimases analüüsis mitte eetiline deliberatsioon, vaid ratsionaalne enda eest seismine. Sama põhimõte värvib ka ajaloolise tagasivaate. Teine maailmasõda oli Lääne-Euroopa jaoks sõda Saksamaa vastu.
Arhetüüpiliselt ilmseim on see tänapäeva Saksamaal, kus Hitler on suurim ajalooline pärispatt, mille lunastamiseks peab patutaju püsima absoluutsena. Katsed Hitleri süüd millegagi võrrelda (Stalin oli sama halb jne) lihtsalt ei mahu avalikku enesepilti.
Paradoksaalselt lubab ajalooline süü Saksamaa intellektuaalidel vaadata teatava üleolekuga Ida-Euroopa katsetele reklaamida nende ajaloo absoluudi vaatepunktist teise- ja kolmandajärgulisi kannatusi. Kui Radoslaw Sikorski Poola kaitseministrina võrdles Nord Streami gaasijuhet MRPga, kostis see Saksamaal pühaduserüvetusena, mille tõsidusest Poola poliitik ise aru ei saa.
Sümptomaatiline on Süddeutsche Zeitungi (SZ) lugu 8. mail: «Poola pole veel kaotatud». Jutt on Šveitsi riigiraudtee kampaanias kasutatud Euroopa kaardist, millel Balti riigid on Venemaa koosseisus ja Saksamaa nimi venib Gdanskini – enam vähem nii, nagu MRP ette nägi. Kohalik Poola saatkond reageeris teravalt, Šveitsi riigiraudtee vabandas end, et kaart kopeeritud laste rannapallilt, kus olnud «abstraktsed» piirid. SZ moraal – kaardilt puudus ka Šveits...
Prantsusmaal on asjad veidi teisiti, kuigi motiivid Suurbritanniaga võrreldavad. Seal keelustas Daladier’ valitsus 26. septembril 1939 kommunistliku partei põhjusel, et viimane toetas MRPd. 1941. aastal, pärast Saksamaa tungimist Nõukogude Liitu, hindasid kommunistid oma seisukoha ümber, neist sai oluline osa vastupanuliikumises ja sõjajärgse Prantsusmaa poliitikas. Viimane asjaolu, nagu ka Itaalias, tsementeeris Nõukogude Liidu aktsepteerimist sealses avalikkuses kiiduväärsete ambitsioonidega jõuna. MRP on praegusel Prantsusmaal peaasjalikult Saksamaa probleem ja sealsed ajalehed osatavad ametliku Berliini kitsikust, mil iganes Saksamaa liidukantsler kohtub Venemaa juhtidega. Balti riikide ja Poola vaatepunktist tundub selline relativism loomulikult ülekohtusena. Kuid kui veidi järele mõelda, oleme ise avatud samale relativismisüüdistusele ega praktiseeri tingimata ise seda, mida jutlustame.
Proovime empaatiaharjutust: mida ütleb meile Kristallöö? Mida tähendab Armeenia genotsiid? Holokaust? Rwanda genotsiid? Kõik mainitud sündmused, nagu paljud muudki meile kauged kuriteod, on määranud meie ajastu palge, ometi on oma särk peaaegu märkamatult ihule kõige ligemal.
Isetult viimaseid printsiipe otsides tuleb tõdeda, et meie ajastu vaimu vaatepunktist on MRP eksimine Westfaali maailmakorralduse vastu hoopis kergemast kaalukategooriast kui loetletud inimsusvastased kuriteod. Westfaal pani aluse riikide tunnustatud sõltumatusele, aga see printsiip lähtub olemasolevast status quo’st, mida põhimõte muudab vaid erandina ning jõud ja juhus reeglina. 1936. aastal avaldatud ettenägelikus romaanis «Silmitult Gazas» märgib teine inglise kirjanik, Aldous Huxley, et rahvusriikidel ei saagi olla moraali.
Kui Teise maailmasõja järgne olukord – ka Eesti jaoks tegelik põhjus, miks MRP meie jaoks kondiks kurgus on – üldse Lääne-Euroopas moraalse probleemina heiastub, siis on see Jalta kokkuleppe pärast. Viimane sümboliseerib lääneriikide leppimist Venemaa hegemooniaga sõjajärgses Ida-Euroopas.
Kui MRP ohvritel on millelegi apelleerida, siis on see postkantiaanlik, tegelikult postkristlik filosoofiline probleem hea teadmise normatiivsest jõust. Teiste sõnadega probleem sellest, kus jookseb piir kurja tundmise ja kohuse vahel, et kurja tõkestamiseks midagi ette võtta.
Meeldib see meile või mitte, ajalugu jääb relatiivseks, hea jääb perspektiivi küsimuseks. Nii võis Briti marksistlik ajaloolane Isaac Deutscher 1949. aastal kirjutada raamatus «Stalin: A Political Biography», et Balti «naljaooperlike politseirežiimide» annekteerimine oli Nõukogude isevalitseja jaoks sundkäik, arvestades Saksamaa ohtu, millele vastu astumiseks ta aega võita üritas. Ja nii oli ikoonilisel Norman Daviesel võimalik tunnustada 1996. aastal raamatus «Europe: A History» seda tõlgendust ühe võimaliku Stalini mõttekäiguna neljast, millest ülejäänud on tunduvalt autumad.
Ükskõik kui vähe Deutscher meile meeldiks, osutab ta valusalt, et MRP ei võtnud mitte demokraatiat ega õigusriiki, vaid iseseisvuse. Seega mitte väärtuse, vaid ajaloolise suva antud privileegi.
Olukorda hägustab veelgi see, et mõlemad süüdlased on ajalooareenilt lahkunud. Venemaa tõus ei meenuta läänes mitte niivõrd 20., kuivõrd 21. sajandit. Meenub, et Balti riigid ja Poola võlgnevad oma olemasolu Venemaa nõrkusele.
Oma huvi prisma sunnib lääneriike eelistama ressursse säästvaid kompromisse – Westfaali tava kohaselt, mille eesmärk oli lõpetada sõjad, mitte dikteerida riigikorra iseloomu. Keegi ei võlgne kellelegi midagi lihtsalt ilusate silmade pärast.