Juškin: Vene ajaloolisi müüte võib ravida ainult aeg

Vladimir Juškin Foto: Mihkel Maripuu

Balti Venemaa uurimiskeskuse juht Vladimir Juškin

kinnitab, et praegune MRP-käsitlus Venemaal sarnaneb nagu kaks tilka vett sõjajärgse stalinliku tõlgendusega, mis ilmus 1948. aastal.

1989. aasta lõpul tunnistas Nõukogude Liidu rahvasaadikute kongress MRP salaprotokollid kehtetuks allakirjutamise hetkest ning andis neile tauniva hinnangu.

See oli aasta, kui tähistati pakti 50. aastapäeva. Nüüd, 70. aastapäeval, valitseb aga Venemaal pigem suhtumine, et MRP sõlmimine oli vältimatu ja isegi õigustatud. Millest selline muutus?

Tõepoolest, koos Molotovi-Ribbentropi pakti 70. aastapäeva meenutamisega on Venemaal näha suuri muutusi ka suhtumises.

Just sel esmaspäeval anti teada, et Venemaa välisluure SVR on koostanud uue kogumiku Vene agentuuri ettekannetest üldpoliitilise olukorra kohta erinevates riikides pakti sõlmimise eelõhtul.

See on väga tähelepanuväärne. See tähendab, et ühe ajaloolise fakti asjus, millega tegelesid ajaloolased juba 20 aasta eest, on nüüd riikliku poliitika võtnud üle eriteenistus. Vene välisluure asub tõlgendama maailma ajalugu.

Samas on niisugust arengut olnud oodata, kuna kogu Venemaad juhivad praegu eriteenistused. Poliitiline eliit, kes valmistab otsuseid ette, pärineb eriteenistustest. Ning nüüd esinevad eriteenistused juba riigi nimel, seletades lahti ajaloosündmusi. See on väga tõsine asi.

Kui 20 aastat tagasi suhtus MRP salaprotokollidesse negatiivselt vähemalt osa Venemaa juhtkonnast, siis praeguses formuleeringus, milles seda pakti esitatakse, asub põhiline rõhk sellel, et leping oli Venemaale vajalik ja selle abil kaitses Venemaa end võimaliku agressiooni vastu.

See tähendab tagasipöördumist nende sündmuste stalinliku tõlgenduse juurde. Nimelt 1948. aastal, kui Saksa arhiivides olid dokumendid leitud ja esimesed publikatsioonid MRP kohta ilmunud, koostati Nõukogude Liidus materjal pealkirjaga «Ajaloo võltsijad».

See on esimene dokument, milles esitatakse nende sündmuste stalinlik versioon. Nagu näha, on ka Venemaa nüüdne tõlgendus Molotovi-Ribbentropi pakti kohta täiesti stalinlik. Justkui 1948. aastal ilmunud tekstist maha kirjutatud: Venemaa oli tõmbunud kaitsesse, ta oli sunnitud selle nimel nihutama oma piire ja saavutas sellega sõja edasilükkamise.

Ometi on kõik natslikud Saksa arhiivid avalikustatud ja ajaloolased teavad seetõttu hästi, et 1939. aastal, mil pakt allkirjastati, ei olnud Saksa armee võimeline kahel rindel sõdima. Hitler sõlmis pakti Venemaaga selleks, et õiendada arveid Poolaga ja alustada sõda Läänerindel. Ning Venemaa aitas sellele kaasa.

Neid Venemaa ajaloo momente, et 17. septembril 1939 tungis Nõukogude Liit Poolasse ning Poola jagati, praegu arutelu all ei ole. Venemaa elanikele ei selgitata, kuidas Nõukogude Liit oli Saksamaa liitlane peaaegu kaks aastat, kuni 1941. aasta juunini. See tähendas osalust sõjategevuses, osalust ühistel paraadidel ning strateegilise toorme tarneid Saksamaale. Neist asjust ei räägita.

Minu arvates püsib Venemaal praegune ajalootõlgendus seni, kuni ei ole toimunud destaliniseerimine. Praegu näeme taas, et on teravnenud postimperiaalne sündroom. Venemaa klammerdub II maailmasõja alguse osas omaenda võltsingute külge.

Miks Venemaa juhtidel sellist käsitlust nüüd veel tarvis läheb, kui isegi juba perestroika ajal leiti, et see pole enam vajalik?

Perestroika ei toonud neid tulemusi, mida ootasid Vene intellektuaalid. Venemaa eliit ei vahetunud, vaid jäi suures osas samaks, ning kõrgemasse tippu otsustama tõusid eriteenistuste ohvitserid. Seda pole üheski teises maailma riigis ning see tähendab üsna erilist mõtteviisi ja tegutsemismeetodeid.

Venemaal ei võimaldata siiani ausat 20. sajandi Vene ajaloo uurimist. Puudub hinnang tervele reale sündmustele: bolševistlik pööre, tervete klasside hävitamine riigi sees: aristokraadid, intelligents, talupojad.

Selliste sündmuste taustal on võit Hitleri-Saksamaa üle üksainus hele laik. Ehkki ka Venemaa osalust selles sõjas vaadatakse paljuski müütide tasemel.

On siiski mõned uued käsitlused. Näiteks Mark Solonini raamat, mis küsib dokumentide ja numbrite alusel, miks sõja alguses, selle esimesel poolaastal Stalini armee purustati ning see laiali jooksis.

Venemaal üldiselt ei teata ju, et okupeeritud territooriumil oli koostöö sakslastega massiline. Armee polnud võitlusvõimeline ja jooksis laiali, lahingutes osalesid ainult NKVD ja piirivalve üksused ning üksikud diviisid. Üks toimunu põhjusi oli, et 1917.

aastast kestnud repressioonid olid jätnud paljude inimeste teadvusse jälje, et parem sakslased kui bolševikud. Sellepärast ka massiline koostöö. Partisanisalkade juhid ja komissarid kaeblesid esimesel paaril sõja-aastal, et tegutsemine on raske, sest elanikud on sakslaste poolel.

Ma arvan, et seni, kuni Venemaal ei ilmu välja uus eliit ja selline liider, kes arutab oma inimestega 20. sajandi ajaloo ausalt läbi, ei ole ka mõtet

oodata, et kaob stalinlik vaade MRP-le. Normaalseid suhteid Eesti ja teiste nõukogudejärgse ruumi riikidega enne ei kujune.

Kui hiljuti võttis OSCE parlamentaarne assamblee Vilniuses vastu resolutsiooni, mis tõmbas paralleeli natsliku ja stalinliku režiimi vahele, siis Venemaa reaktsioon oli äärmiselt valuline.

Sest neil on tarvis sellele käsitlusele vastu vaielda, aga seda on väga raske teha. Kui solvav see venemaalastele ka poleks, need kaks totalitaarset režiimi olid üsnagi samast mastist.

Vaadates, kui palju inimesi nende kummagi tegutsemisajal hukkus, võib ka väita, et bolševike puhul oli tegemist julmema režiimiga. Kuid seda on raske omaks võtta, sest Venemaa on end otsekui klammerdanud selle sõja külge. See müüt kujutab Venemaad 20. sajandi maailmas olulise tegijana, kes kaitses Euroopat pruuni katku vastu.

Pole ju ühtki teist sündmust, mida Venemaa saaks esile tõsta, ning sellepärast seda ka tehakse. Ei saa ju uhkust tunda kontidele rajatud industrialiseerimise ja kollektiviseerimise üle.

Praegune Vene peaminister Putin kinnitas presidendina, et Nõukogude Liidu lagunemine oli 20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof. Ilmselt mingeid muutusi pole tulemas?

On üks selline ütlus, et müüdid impeeriumidest elavad ja jäävad elama seni, kuni on elus veel viimane inimene, kes ise impeeriumi mäletab. Seega vähemalt 21. sajandi keskpaigani ei juhtu midagi. Neid müüte on nii kaua kultiveeritud ja seda tõbe saab ravida ainult aeg.

Üks lihtne näide, et postimperiaal­ne sündroom on sarnane, sõltumata ideoloogiast. Sakslased, kes Austria-Ungari impeeriumis olid põhirahvus, jäid sõjaeelses Tšehhoslovakkias vähemusse. Toonane Natsi-Saksamaa retoorika sudeedisakslaste rahvusvähemuse kaitseks ei erine peaaegu millegi poolest praeguse Venemaa juhtkonna retoorikast oma kaasmaalaste kaitseks naaberriikides. Samad argumendid, sama karm retoorika.

Mida võib oodata Venemaa ajalookäsitluse viimastest arengutest, nagu ametlik tõekomisjon?

Selle nimetus on just tõeväänamise vastane komisjon. Otsuses selle komisjoni loomise kohta on huvitav määratlus, et võidelda tuleb Venemaa huvide vastase ajaloovõltsimisega. Aga mida teha siis, kui ajalugu võltsitakse Venemaa huvides?

See komisjon on naljakas juba sellepärast, et Venemaal on omapärased lood ajalooarhiivindusega. Riiklik arhiiv on 97 protsendi ulatuses lahti, aga Venemaal on ka suur hulk ametkondlikke arhiive, näiteks presidendi administratsiooni arhiiv, välisministeeriumi arhiiv, SVRi ja teiste eriteenistuste arhiivid.

Ega keegi ei ütlegi, et tehke eriteenistuste arhiivid täielikult lahti. Üheski riigis ei tehta nii. Aga küsimus on selles, et siis, kui parajasti vaja, võetakse sealt valikuliselt mingeid pabereid ja tsiteeritakse. Nagu praegu MRP aastapäeva puhul. Samas näiteks välisministeeriumi arhiivist mingeid dokumente küsides öeldakse, et lugege neid versioone, mida oleme avaldanud.

Selles olukorras tähendab niisuguse tõekomisjoni loomine lihtsalt massimeedia suunamist enesetsensuurile. Vene ajaloos on hulk tumedaid lugusid, mida teavad mingil määral spetsialistid, kes aga ka ise ei pääse dokumentidele ligi. Kas või seesama teema, et kes ja miks tegid sõjas sakslastega koostööd. See, et rahva eest järjekordselt varjatakse tõde, on Venemaa ja tema sotsiaalse tervise seisukohalt katastroof.

«ajaloo võltsijad»

Väljavõte publikatsioonist, 1948 (Riiklik Poliitilise Literatuuri kirjastus)

«Sõlmides Nõukogude-Saksa mittekallaletungipakti 1939. aasta augustis, ei kahelnud Nõukogude Liit üheks minutikski selles, et varem või hiljem ründab Hitler

NSVLi. /---/ 1940. aasta juuni keskel sisenesid Nõukogude väed Eestisse, Lätti ja Leetu, 27. juunil samal aastal Bukoviinasse ja Moldaaviasse, mis olid Rumeenia poolt pärast oktoobrirevolutsiooni NSVList ära rebitud. Sellega oli viidud lõpule hitlerlaste rünnaku vastase «idapoolse» rinde moodustamine Balti merest Musta mereni. Inglise-Prantsuse juhtivad ringkonnad, jätkates

NSVLi sõimamist agressoriks «idapoolse» rinde loomise asjus, ilmselt ei andnud endale aru, et see tähendab põhimõttelist murrangut sõja arengus – hitlerliku türannia vastu – demokraatia võidu kasuks.»