/nginx/o/2009/08/21/224518t1h821f.jpg)
Need jämedad jooned, mis veeti paarile kaardilehele Moskva Kremlis 23. augusti hilisõhtul 70 aastat tagasi, need allkirjad, mis anti sealsamas mitmele paberile, otsustasid Euroopa saatuse – kus pooleks tosinaks aastaks, kus koguni pooleks sajandiks. Kaheksa päeva hiljem algas Teine maailmasõda.
Eesti määrati koos Soome, Läti, Leedu, Ida-Poola ja Bessaraabiaga kuuluma Nõukogude Liidu mõjusfääri. Täpsemalt öeldult: kaks diktaatorit, Stalin ja Hitler, kes käsutasid tolleaegse Euroopa kahte kõige võimsamat sõjaväge, leppisid kokku, et pika vööndi Barentsi merest Musta mereni saab endale Moskva, õigusega see annekteerida.
Pärast 1920. aasta nurjunud sõjakäike Poolasse loobusid bolševikud üritustest laiendada impeeriumi Euroopa suunas Punaarmee abil. Sobing Berliiniga muutis olukorda kardinaalselt.
Poola purustamine ja tükeldamine 19 aastat hiljem oli augustipakti esimene tulem. See sai teoks lääne- ja idapoolse suurnaabri sõjalises koostöös ning mõjus eurooplastele totaalse šokina. Esiteks olid kaks poliitgangsterit, kes olid pikka aega demonstreerinud lepitamatut vihavaenu, asunud ühel meelel Euroopat jagama.
Teiseks vapustas eriti lähiväikeriike tõdemus, et regiooni kõige tugevam ja ettevalmistatum sõjavägi ei suutnud isegi mitte kolme nädalat osutada organiseeritud vastupanu.
Miski ei olnud septembris 1939 enam nõnda, nagu maailma asju oli kuu või kaks varem mõistetud. Koos Poolaga varisesid kokku paljude Euroopa riikide strateegilised kaitseplaanid.
Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokoll tegi võimalikuks iseseisva Eesti riigi hävitamise ja tõi rahvale kohutavaid kannatusi. Ent minevikku vaagides peame silmas pidama veel üht painavat tõsiasja.
Jätame tagantjärele targutamised ja süüdistused ning katsume ette kujutada olukorda, milles viibis Eesti poliitiline ja sõjaline juhtkond. Küsime: missugused valikud olid neil pärast Kremli müüride taga sündinud tehingut? Toonase juhtkonna otsust saame erapooletult hinnata ainult siis, kui mõistame seda pärssivat mõju, mida elluviidav MRP avaldas Vahe-Euroopa – kaasa arvatud Eesti – poliitilis-strateegilisele mõtlemisele.
«Vanaisade alistumishäbi» masendab tänapäeva eestlast. Viimasel 15 aastal on kasvavat poolehoidu kogunud seisukoht, et 70 aasta eest septembris langetati vale otsus. Seisnuks riigi eesotsas õiged Eesti mehed, oleks baaside leping tagasi lükatud ja alustatud viivitamatult ettevalmistusi vältimatu agressiooni tõrjumiseks.
Niisiis olnuks õige valik sõjaline vastuhakk. Ei, Eestile võitu sügissõjas ei spekuleerita. Argumentatsioon lähtub oletusest, et Eesti oleks – erinevalt Poolast (!?) – vastu pidanud ja Moskval poleks muud üle jäänud kui rahu pakkuda. Tõsi, tingimused olnuks rasked ja arreteerimistest, küüditamistest, vintsutustest poleks rahvas pääsenud. Aga riigi staatus olnuks teine, sest sõdinud riigiga poleks Stalin käitunud – oi, püha lihtsameelsust! – nii, nagu alistunud riigiga. Sestap olnuks ka repressioonid vähemlaastavad.
Mäletatavasti kinnitasid ülemjuhataja kindral Laidoner ja president Päts korduvalt, et eestlased kaitsevad oma iseseisvust. Mina ei suhtu nendesse kinnitustesse üleolevalt. Relvastatud vastupanu oli selge alternatiiv, mida oleks eelistatud… enne Hitleri ja Stalini sobingut.
Septembri lõpupäevadel 1939 oli küsimus, kas viia rahvas sõtta, põhimõtteliselt muutunud. Toompealt ja Kadriorult nõuti kiiret otsust.
Mida teadsid ja ei teadnud president, kindralstaap, valitsus ja riigikogu väliskomisjon otsust langetades? Üritame vastust visandada.
Esiteks. Hitleri-Saksamaa ja Stalini-Venemaa olid kuu aega varem jaganud omavahel ära osa Euroopast. Lisaks olid nad muutunud koostööpartneriks, ka militaaroperatsioonide läbiviimisel. Info MRP salaprotokollist jõudis Georg Meri kinnitusel Berliinist Tallinna augusti viimastel päevadel. Samas ei teadnud keegi, milleks maailmasõda kujuneb, kui kaua «augustisõprus» kestab. Ei osatud ette kujutada ka näiteks Katõni-taolisi mõrtsukatöid ega Auschwitzi-taolisi surmalaagreid.
Teiseks. Ülevaade Poola põrmustamise käigust oli olemas. Üheselt mõisteti lisatud sõnumit: kui kaks türanni on ühel nõul, pühitakse isegi Poola-suurune riik mõne nädalaga maamunalt.
Kolmandaks. Suurbritannia ja Prantsusmaa olid Saksamaale sõja kuulutanud, Rootsi oli taas oma neutraalsust kinnitanud. Sõjalise abi lootus oli kahanenud ümmarguseks nulliks. Eesti kaitsekontseptsioon rakendus toona – nagu ka Vabadussõja päevil ja nüüd – eeldusele: vastu jaksatakse pidada nädal-kaks, kuni saabub sõbralikest riikides relvaabi. Pärast MRPd oli ära langenud hädine lootus, et Saksamaalt õnnestub hankida toetust Venemaa vastu ja Venemaalt Saksamaa vastu.
Neljandaks. Isegi kui mehi oli mobiliseerida, teadsid kõrgemad ohvitserid, et tõsiseltvõetavaks vastuhakuks puudus kaasaaegne relvastus. Lennuväge polnud olla, õhu- ja tankitõrje olid ebapiisavad, motoriseerituse tase allpool arvestust. Poola ehmatav kogemus näitas kätte ka Eesti sõjaväe nõrkused. Uut relvastust oli tellitud, aga puhkenud sõda tegi selle kättesaamise võimatuks.
Viiendaks. Poola kõrval puudus tollal Soome näide ja seega teadmine Punaarmee suhtelisest nõrkusest. Siinjuures ei tohi unustada, et Stalin, kes nõudis soomlastelt mitmekümne tuhande ruutkilomeetri loovutamist väitega, et Karjala kannaselt ohustatakse Leningradi julgeolekut, ei nõudnud meie läbirääkijatelt jalatäitki maad.
Kuuendaks. Dokumentidest ja mälestustest teame, et otsus oli laiapõhjaline, mitte paari-kolme väsinud tipp-poliitiku isemeelne väärarvestus. Seda ei oponeerinud õieti keegi, või kui, siis osa nooremaid ohvitsere ja osa käremeelseid rahvuslasi. Kolm pauku Narva jõe taga protesti märgiks Punaarmee piiriületamisele olnuks vastutustundetu žest – sügishaku valikuna igatahes.
Seitsmendaks. Rahva meeleolu pärast Poola tragöödiat oli kõike muud kui sõjakas. Moskva pakkus baaside lepinguks nimme nii malbelt sõnastatud teksti, et sellega oleks septembris-oktoobris olnud väga raske kallutada avalikku arvamust sõda eelistama.
Teisalt ei tohi – meie tagantjärele eriti – sulgeda silmi aastapäevad hiljem toimunu ees. 1940. aasta suvel algas eesti rahva alanduste ja… häbi poolsajand. Kui tahame teaduslikes uurimustes või spekulatiivsetes tagasivaadetes ausaks jääda, ei saa me ignoreerida tõsiasja, et EV kodanike hulgas leidus häbistavalt suurel hulgal omariikluse hävitajaid, võõrvõimu andunud käsilasi, konjunktuurseid kaasajooksikud, koheseid nahahoidjaid.
Stalini ja Hitleri 70 aasta tagune salasobing põhjustas meeletuid kannatusi ning enneaegset surma kümnetele miljonitele eurooplastele. Aga mitte ainult seda. Too kuritegelik tehing lõi lõplikult uppi seni valitsenud arusaama riikide omavahelisest suhtlusest ning mõjutas või halvas paljude Euroopa poliitikute järgnevaid otsuseid.
MRP rusuva varju all nõustusid Eesti riigijuhid baaside lepinguga ehk Punaarmee laskmisega riiki. Jätame nende põhiargumendi, et selle sammuga hoitakse ära Vene-Eesti sõda, siinkohas õige-vale skaalal hindamata. Riik hävitati, rahvast lõhuti füüsiliselt ja muserdati moraalselt.
Missuguseks oleks kujunenud eestlaste saatus, kui Toompea ja Kadriorg oleksid toonases äraspidises maailmas, kus võimust olid võtnud paranoiad, vastupidi otsustanud, seda ei saa me kunagi teada. Küll aga teame, et suutsime 50 aastat hiljem teist korda tõusta. Kas tänu 1939. aasta sügisel langetatud otsusele? Tõenäosus on igatahes suur.