/nginx/o/2009/08/21/224516t1h22d0.jpg)
Molotovi-Ribbentropi pakti kohta on avaldatud ohtralt kirjutisi ning juba 1948. aastal, külma sõja algusaastatel, üllitas Ameerika Ühendriikide riigidepartemang tähtsamad asjakohased Saksa dokumendid («Nazi-Soviet Relations, 1939–1941: Documents from the Archives of the German Foreign Offices»).
Niisiis on alusteadmised olnud läänes kättesaadavad juba alates sõjajärgsest ajast. Nõukogude Liit teatavasti eitas 1989. aastani salajase lisaprotokolli olemasolu, millega kaks diktaatorit, Hitler ja Stalin, panid paika oma Ida-Euroopa huvisfääride piirid. Ehkki faktide osas ei ole teadlastel õieti mingeid lahkhelisid, erinevad siiski tunduvalt nende tõlgendused.
Kõigepealt lühidalt nimetusest. Ametlikult sõlmisid Saksamaa ja Nõukogude Liidu mittekallaletungilepingu ja selle salajase lisaprotokolli 23. augustil 1939. aastal Moskvas Stalini juuresolekul Saksamaa välisminister Joachim von Ribbentrop ja Nõukogude Liidu välisasjade rahvakomissar Vjatšeslav Molotov. 28. septembril sõlmiti täiendavalt Saksamaa ja Nõukogude Liidu piiri- ja sõprusleping, millega kaasnes samuti lisaprotokoll, mis määras ka Leedu Nõukogude Liidu huvisfääri. Mõlemad lepingud koos oma lisaprotokollidega ongi läinud ajalukku Hitleri-Stalini või Molotovi-Ribbentropi pakti nime all.
Pakti eellugu algab mõistagi varasemast ajast. Tänapäeval on selge, et Hitleri ülim siht oli juba 1933. aastal riigikantsleriks saades Saksamaa sõjaline laienemine. Esialgu asus ta tasapisi revideerima Versailles’ lepingut, taasrelvastama Saksamaad ja laiendama piire selliste «sõbralike» võtetega nagu Austria Anschluss 1938. aastal, aga juba 1937. aastal tegi Hitler oma kindralitele teatavaks konkreetsed sõjaplaanid «uue eluruumi hõivamiseks».
Suurbritannia ja Prantsusmaa püüdsid Hitleri laienemistungi vaos hoida lepituspoliitikaga. See varises lõplikult kokku 1939. aasta märtsis, kui Hitler saatis veel allesjäänud Tšehhoslovakkiasse Saksa väed ning jagas lõplikult selle territooriumi (mäletatavasti oli juba 1938. aasta septembris sõlmitud Müncheni kokkuleppega Tšehhoslovakkialt ära võetud valdavalt sakslastega asustatud Sudeedimaa). Seejärel teatasid britid ja prantslased Poola iseseisvuse garanteerimisest.
Pärast 1934. aastal sõlmitud Saksamaa ja Poola mittekallaletungilepingut ei olnud Hitler Poolale erilist tähelepanu osutanud, kuid 1938. aasta oktoobrist hakkas Saksamaa neile siiski tugevat survet avaldama. Hitler nõudis vabalinna Danzigi liitmist Saksamaaga ja eksterritoriaalset koridori, mis ühendaks Ida-Preisimaa ülejäänud Saksamaaga.
Suurbritannia ja Prantsusmaa garantii Poolale tõkestas esialgu Hitleri tee edasisele laienemisele, sest Saksa sõjavägi ei olnud veel nii tugev, et riskida suure sõjaga kahel rindel. Siin tuligi mängu Nõukogude Liit, mis ühelt poolt asus väljaspool Euroopa riikidesüsteemi ja oli ideoloogiliselt Saksamaa põhivaenlane, kuid teiselt poolt oli siiski mõningate lepingute ja liitudega hakanud tasapisi Euroopa poliitikasse lõimuma. Kui Nõukogude Liit oleks koos Prantsusmaa ja Suurbritanniaga Poolale garantii andnud, oleks Hitler lõplikult peatatud. Paraku, nagu teada, läks teisiti.
Stalini silmis oli Nõukogude Liit ümbritsetud vaenulikest kapitalistlikest riikidest, kelle seast eriti ohtlikud olid Saksamaa, Jaapan ja Poola. Stalini kindel kerkimine diktaatoriks ning läbi viidud kultuurirevolutsioon, industrialiseerimine viisaastakuplaanide alusel ja põllumajanduse sunniviisiline kollektiviseerimine olid Nõukogude Liitu põhjalikult muutnud.
1930. aastate keskel alustati ka ulatuslikku relvastumisprogrammi. Stalin ei kartnud aga ainult väliseid vaenlasi, vaid ka sisemisi, nagu tõendab 1937.–1938. aasta suur terror. Müncheni läbirääkimistelt jäeti ta veel kõrvale, aga 1939. aastal sai ta juba etendada Euroopa välispoliitikas otsustavat osa.
Stalin pidas sisuliselt paralleelselt kõnelusi ühelt poolt Saksamaaga ja teiselt poolt Prantsusmaa ja Suurbritanniaga, kusjuures algul olid just viimased kõnelused olulisemad. Stalin taotles esmajoones kaht eesmärki: Nõukogude Liit pidi võitma enne ähvardavat sõda võimalikult palju aega ning ta pidi saama ühe või teise poole toetamise eest võimalikult suure tasu.
Poola garanteerimisega oleks kaasnenud Nõukogude vägede paigutamine Poolasse. Selle lükkasid poolakad õigustatud hirmu tõttu sovetiseerimise ees tagasi.
Prantsusmaa ja Suurbritannia olid siiski valmis tegema Stalinile suuri järeleandmisi.
1939. aasta juulis lepiti kokku salajane riikide nimekiri, kelle iseseisvust pidanuks Nõukogude Liit garanteerima, kusjuures selle konkreetne vorm jäeti Stalini otsustada. Sellega avati tee Nõukogude mõju tugevnemisele järgmistes riikides: Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Rumeenia, Türgi ja Kreeka. See ei andnud küll Stalinile täiesti vabu käsi, aga kindlustas siiski mõjutsooni Ida-Euroopas.
1939. aasta augustis tegi Hitler veel parema pakkumise: mittekallaletungileping, majanduslik koostöö ja vabad käed Stalini huvisfääris. Piirkond oli küll väiksem kui brittide ja prantslaste pakkumises, kuid võimaldas Stalinil enda äranägemise järgi seda okupeerida ja annekteerida. Külmaverelise reaalpoliitikuna valis Stalin parema pakkumise.
Mittekallaletungileping tähendas, et Hitler peab mõnda aega tegelema Poola, Prantsusmaa ja Suurbritanniaga, mis andis Stalinile aega juurde. Tihe majanduslik koostöö oli nii geograafiliselt kui ka transpordi mõttes (pidi ju Saksamaa peagi saama ühise piiri Nõukogude Liiduga) soodus ning saksa tehnoloogia, eriti tööstusmasinad, pakkus Stalinile suurt huvi.
Nõukogude Liidu piiride läände nihutamine tundus palju parema võimalusena kui ebamäärane mõjutsoon. Nii Stalin kui ka Hitler mõistsid, et pakt on ainult ajutine. Lisaks pidi Stalin mõtlema Jaapani ohule, mis kadus alles 1941. aastal Pearl Harbori rünnakuga.
Diktaatorite pakt andis Hitlerile võimaluse rünnata 1. septembril 1939. aastal Poolat. Stalin ootas Ida-Poolasse tungimisega veel kaks nädalat, et näha, kas Prantsusmaa ja Suurbritannia asuvad läänes rünnakule. Sellega oleks võib-olla suudetud purustada Kolmas Reich, mis oleks ka pakti tühistanud, kuid rünnaku asemel järgnes hoopis niinimetatud kummaline sõda ehk istumissõda.
Stalin asus oma valdusi üsna ettevaatlikult laiendama, et mitte riskida Prantsusmaa ja Suurbritannia sõjakuulutusega. Seepärast kestiski annekteerimise ettevalmistamine kõigi oma ultimaatumite, vägede sisseviimise, nukuvalitsuste ja pseudovalimistega nii pikalt ja kukkus Soomes üldse läbi. Ehkki Stalin oli sisuliselt Hitleri liitlane, ei soovinud lääneriigid sõjakuulutusega teda ka ametlikult Hitleri partneriks muuta – isegi siis mitte, kui Stalin ründas Soomet.
Piiride nihutamine läände tõi Stalinile üle 20 miljoni uue alama ning tervikuna oli annekteeritud piirkond majanduslikult palju arenenum kui Nõukogude Liit. Lühemas perspektiivis Stalini strateegiline positsioon küll isegi nõrgenes, sest liidendatud alade elanikkond oli valdavas enamuses kõike muud kui nõukogudesõbralik, samuti oli vaja rajada uusi kaitserajatisi ja sõjaväebaase ning ka tähtsaim transpordiliik, nimelt raudtee, vajas üleviimist Nõukogude standarditele.
Kogu see tegevus ja piirkonna sovetiseerimine ei olnud 1941. aasta suveks veel lõpetatud, mis muutis, nagu on näidanud David Glantz, Nõukogude Liidu Saksamaa rünnaku ees tõepoolest haavatavamaks. Stalin täitis oma majanduslepetes ettenähtud osa, Hitler aga mitte.
Pikemas perspektiivis kandis Stalini plaan aga vilja. Saksamaa rünnak 1941. aastal andis Nõukogude Liidule küll ränga hoobi, nii et maa oli kokkuvarisemise äärel ning pidi edaspidigi kandma sõjas põhiraskust, kuid lõpuks pidid lääneliitlased suurtel konverentsidel garanteerima talle de facto (siiski mitte de jure) mitte ainult Nõukogude Liidu 1941. aasta piirid, vaid ka mõjutsooni Kesk- ja Ida-Euroopas.
Viimast tabas peagi sovetiseerimine ning sinna tekkisid Nõukogude Liidu satelliitriigid. Külmast sõjast hoolimata, aga võib-olla ka just selle pärast püsis niisugune status quo Euroopas üle 40 aasta.
Alles 1989. ja 1991. aasta sündmused tegid Molotovi-Ribbentropi paktile tõepoolest lõpu, ehkki üks lepingupool oli kadunud juba 1945. aastal.
See pakt andis Hitlerile võimaluse päästa valla Teine maailmasõda, hävitas miljoneid inimelusid ning surus Ida-Euroopale peale kommunistliku diktatuuri kogemuse, mille mõjusid on tunda tänapäevani. Nõukogude Liit suutis kerkida üliriigiks ning ainult USA kohalolek ja majandusabi Marshalli plaani kujul tagasid Lääne-Euroopale «õnnelikuma» sõjajärgse elu. Molotovi-Ribbentropi pakt oli kahe laienemishimulise diktaatori jõhkra reaalpoliitika tulemus, millele Euroopa demokraatlikud ja autoritaarsed riigid ei suutnud piisavalt jõuliselt vastu seista (või ka ei tahtnud, eriti kui nad juhtusid juba olema Saksamaa liitlased). Otsustava tegevusega ja toimiva Euroopa kollektiivse julgeolekusüsteemiga oleks aga olnud võimalik Hitler ja Stalin peatada.