Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Veidi maad enne Ämarit on vasakul pool maanteed Nõukogude sõjalendurite surnuaed. See on üks neist Eestis asuvatest Nõukogude armeega seotud objektidest, mida viimastel aastatel on Venemaa suursaatkonna algatusel või toetusel korrastatud.
Seal kõndides jõuab äkki teadvusesse, et hauatahvlitel on viisnurgad värskelt punaseks värvitud, aga seal puhkavate inimeste nimed on jäetud uuendamata!
Kui koguni kalmistul, koguni hauatähistel peetakse inimeste nimedest hoopis tähtsamaks reiimi sümboleid, mille sõjaväes nad teenisid, kuidas saaksime siis uskuda, et Tõnismäe ausamba juures mälestavad sedasama kultuuri, sedasama maailmapilti esindavad inimesed ennekõike sõjas hukkunuid?
Pigem ikka Baltimaade taasvallutamist 1944. Niisama nagu venestamisajal Toompeale rajatud Aleksander Nevski katedraal ei sümboliseeri mitte kristlust, vaid Venemaa poliitilist ülemvõimu Baltimaades, ei sümboliseeri Tõnismäe sammas mitte leina, vaid vallutust. Sellele viitavad mõlema asupaigadki.
Eestis taastatud Saksa sõjaväekalmistutel on kesksel kohal maetute nimed koos sünni- ja surmadaatumitega ning sünnipaigaga. Sümboolikast näeb seal ohtralt risti kui kristlikku sümbolit, aga ma pole seal näinud ainsatki haakristi.
Tagajärg on niisugune, et kuigi needki inimesed teenisid, relv käes, üht kuritegelikku reiimi, mis seadis eesmärgiks vallutada ja allutada Eesti, Euroopa ja maailm, mõtleb kalmistul kõndija neist pigem kui enamasti noortest meestest, keda jäid leinama omaksed ja kelle elu jäi elamata mitte ennekõike kui vallutajatest ja reiimi teenritest, mida nad ju ka olid sellepärast nad siia maetud on.
Ükski riik ei saa ega tohi sallida oma territooriumil vallutajate ausammast. Samas on selge, et igal inimesel on õigus sellele, et teda mälestataks.
Usun, et kõik Eestis elavad inimesed on seda meelt, et Teises maailmasõjas langenuid tuleb mälestada. Sellest ühisosast kõikide siin elavate inimeste vaadetes tulebki lähtuda. Kõik oleks palju lihtsam, kui alustaksime mälestusmärkide rajamisega tühjalt kohalt. Paraku see nii pole.
Skulptuur, millele iseenesest ei ole midagi ette heita (peale mundri nagu Lihula kujulegi!), seisab vales paigas. See, et ta just sinna pandi, räägib veelkord asjaolust, et ta polnud mõeldud mitte mälestus-, vaid ausambaks.
Kalmistul saaks temast ümbruse sobiva kujunduse korral sammas langenute mälestuseks. Eestis elavatest venelastest peaksid sambale sobiva uue koha otsingul ja kogu ülejäänud protseduuris osalema need, kes leinavad sõjas langenud omakseid, mitte Eestilt pooleks sajandiks vabaduse röövinud impeeriumi.
Jutt ei ole mitte üksnes Tõnismäe monumendist, vaid tervest hulgast nõukogudeaegsetest au- ja mälestussammastest.
Meie üldine poliitika olgu: langenuid mälestavad hauatähised jäägu ja hoitagu heas korras, vallutuse ausambad kadugu meie koduõuelt.
Sümboolikast kasutagem igavikku ja inimelu haprust meenutavaid kujundeid, nagu näiteks rist.
Niisama vähe nagu haakristi soovime siin näha maailmavallutamist sümboliseerivaid viisnurki ja klassiviha sümboliseerivaid sirpe-vasaraid.