Mõni aeg tagasi tegi Rahvaliidu omavalitsusfoorum ettepaneku luua regionaalne omavalitsustasand. Rahvakeeles tähendaks see maakondliku omavalitsuse taastamist, selle juhti hakataks nimetama maavanemaks. Kuigi osa erakondi selle mõtte maha laitis, vajab teema siiski ühiskonnas lahtirääkimist.
Rohkem voli omavalitsustele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti ühetasandiline kohalik omavalitsus eeldab, et kohaliku omavalitsuse üksused oleksid nii elanike arvult kui haldussuutlikkuselt sarnased. Suured erinevused toovad üldjuhul kaasa vajaduse erinevate regulatsioonide järele.
Kui Eesti 1938. aasta linnaseadus eristas rahvaarvust lähtudes neli linnade kategooriat, siis tänapäeva Eesti õigusruumis on kõik vallad ja linnad põhimõtteliselt võrdsete õiguste, kohustuste ja vastutusega, olles piltlikult surutud omamoodi Prokrustese sängi.
Küsimus ei ole ainult selles, et suurima (Tallinn) ja väiksemate (Ruhnu ja Piirissaare) elanike arvu vahe on enam kui 4000-kordne. Paljud sisult kohaliku elu küsimused on efektiivselt täidetavad vaid kindlas ruumilises ulatuses, olgu siinkohal toodud näiteks ühistransport, regionaalplaneerimine või koolivõrgu arendamine. Seetõttu on vastuolud kohaliku omavalitsuse korralduses paratamatud.
Ka paljuräägitud haldusreform ning kohalike omavalitsuste liitmine ei ole lahendus. Tugevnev omavalitsuste tulubaas võimaldab edukamalt täita kohaliku tähtsusega ülesandeid, aga mitte maakondlikke küsimusi. Regionaalsete probleemide lahendamine eeldaks, et Eestisse jääks tõesti ainult tosina jagu omavalitsusi, mis aga ei ole ei demokraatia ega efektiivsuse seisukohalt vastuvõetav.
Tegelikult ei oleks erakorralisi samme vaja ette võttagi lahenduseks on linnade ja valdade koostöö. Meil ei ole valitava volikoguga maakonda, kuid on maakondlikud omavalitsusliidud, kes võiksid maakondlikud probleemid oma kanda võtta: seda alates planeeringutest ning lõpetades ühistranspordi korraldusega.
Eriti rõhutaks omavalitsusliitude osa kohalikus arengus. Regionaalarengu suunamise seaduses tuleks rõhutada omavalitsusliitude osa, maavanema rolli näen teisejärgulisena.
Tuge võib leida 2000. aastal Euroopa Nõukogu koostatud raportist «Kohaliku demokraatia olukorrast Eestis», milles tehti ettepanek anda maavalitsuste ülesandeid omavalitsusliitudele. Juba praegu on mitu omavalitsusliitu hakanud regionaalsete probleemidega tegelema, oluline on neid toetada ja passiivsemaid motiveerida.
See, kas me omavalitsusliidu juhti hakkame nimetama maavanemaks või mitte, on üksnes vormiline, mitte sisuline küsimus. Olulisim küsimus on anda omavalitsusliitudele uute õiguslike lahendustega reaalsemaid võimalusi.
Regionaalse juhtimise reformi ei saa vaadata lahus ka riiklikust regionaalsest juhtimisest. Siin on ilmne tendents olnud harukondliku juhtimise prevaleerimisele.
Selline «areng» on vähendanud Eesti maavalitsuste tähtsust neile on jäänud üksnes kohalike omavalitsuste järelevalve ning mõningaid siit-sealt ülesandeid. Pretensioonikal ametinimetusel «maavanem» pole ammu sisu, mida see eeldaks. Kas seda moodustist on aga mõtet ka maavalitsuseks nimetada, liiatigi kui tugev omavalitsusliit valdava osa ülesandeid üle võtab? Arvan, et mitte.
Otstarbekas on reformiga edasi minna ja muuta maavalitsused siseministeeriumi osakonnaks: nt siseministeeriumi Pärnumaa, Hiiumaa vms osakond. Ning maavanema nimetame osakonnajuhatajaks.