Minu vanavanaisa, merekapten Joosep Leisberg, 1900. aastal Hiiumaal Nurste külas sündinud mees, ehitas sõjaeelsel iseseisvusajal Pelgulinna maja, mida pühade ajal kaunistas 1939. aastal Tallinnast ostetud puuvillane Eesti lipp.
Ott Tammik: vanavanaisa lipp
20. august 2009, 23:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Koledad jutud sõjast ja venelaste tulekust hirmutasid kõiki. Vanavanaisa otsustas sõita perega Hiiumaale, kust ta kavatses ostetud purjekaga Rootsi põgeneda. Enne sõitu, kui punane lipp juba Pika Hermanni otsa kerkima hakkas, läks vanavanaisa koos tütrega pööningule ning peitis majalipu kamorkasse.
Algas sõda. Oli suve lõpp ja levisid kõlakad, et Vene väed tulevad Hiiumaale. Terve nädal käis pere seitsmekesi öösel jalgsi kohalikus kalasadamas, kuhu isa palgatud mehed pidid laevukese tooma. Aga mida ei tulnud, oli vanavanaisa laev. Tulid hoopis venelased.
Selgus, et kauaoodatud purjekas oli miini otsa sõitnud ning Orjakus uppunud. Kui vanaema käis seitsmendas klassis, aeti pere Pelgulinna majast välja ja seitse inimest suruti kahetoalise korteri ühte tuppa, teises elas lastekirjanik Eno Raud oma emaga.
Möödusid aastad. Aastakümned. Taas saabus iseseisvus.
Eesti valitsus tagastas maja, mis oli näinud hirmsaid päevi. Suure pommirünnaku ajal, mu vanaema nutusel kaheksandal sünnipäeval, tegi pomm majast kümne meetri kaugusele suure augu, mis seest põles. Oli tunda suitsulõhna, õhus oli prahti, liivast tolmu, krohvitükke, tekkis suur tuuletõmbus. Vanavanaemal oli süles kaheaastane laps, kui tal tekkis kõhe tunne, et peab ukse eest ära liikuma. Hetke pärast purustas pomm võimsa survega sellesama ukse. Majast oli näha, kuidas eemal põles Oleviste kirik…
Enam kui 60 aastat hiljem, 2007. aastal, piinas vanaema mõte, et selle maja esimene lipp võib ikka veel seal kusagil alles olla. Ta pani pähe kaitsemaski, selga tööriided ning läks pööningule. Vanaema mõtles, et isa pidi ju midagi kusagile jätma. Kuid ta ei leidnud ühtki märki.
Pärast tükk aega kestnud otsingut köitis ta tähelepanu pikk nael laetala küljes, löödud alt üles, peapoolega maha. Vanaema võttis reha ja hakkas kärmemalt kaabitsema. Ainult liiv. Siis nägi ta, et liiva alt paistab pisike kild kollaseks tõmbunud paberit. Ta tõmbas seda, paber läks katki. Ajas liiva veel laiali ja sai ülejäänud osa paberist ka kätte. Natuke veel liiva sees kaabitsemist, ning välja tuli mingi riideots. Vanaema süda hakkas järjest tugevamini lööma.
Vanaema tõmbas riide välja ja – see oli lipp! Eesti lipp. Meie maja lipp. Vanaema tundis, kuidas pisarad vägisi silma tikkusid. Ta viis lipu tuppa ja proovis – riie oli tugev, puuvillane ja värvid olid hästi säilinud. Lipp pesti kolm korda läbi ja triigiti. Vanavanaisa oleks võinud peita igasuguseid asju, ükskõik millist varandust. Kuid ta peitis lipu. Ilmselt tundis ta, et just seda läheb tulevikus vaja.