Rein Veidemann: üheks vöötatud kolm Balti rahvast

Foto: www.rahvarinne.ee

Kahe miljoni eestlase, lätlase ja leedulase ajalooline ühtsusavaldus

Kui Eesti Nõukogude režiimist vabanemise protsessi – mida tunneme ka laulva revolutsiooni nime all – vältuseks pidada aastaid 1988–1991, siis võib igast aastast leida vähemalt ühe rahvamasse koondanud ettevõtmise, millele on järgnenud konkreetne, Eesti Nõukogude Liidust lahtihaakimist teeniv tegu.

Ummikteele loksuvast impeeriumi rongist «lahtihaakimine» ja riikliku iseseisvuse taastamine on siin täpne kujund iseloomustamaks Eesti, Läti ja Leedu rahvaliikumiste strateegiat. Taktikat, mida Rahvarinne koondumisest ja asutamisest peale kasutama hakkas, on Mati Hint nimetanud aga seestpoolt riigiks kasvamise taktikaks.

1988. aasta kulminatsiooniks oli Rahvarinde korraldatud 11. septembri manifestatsioon «Eestimaa laul» – tõenäoliselt suurima rahvaarvuga kogunemine Tallinna lauluväljakul –, mille jõud leidis esmase vormistuse 16. novembri suveräänsusdeklaratsioonis. Mitme politoloogi ja ajaloolase meelest juhatas just nimelt see õigusakt sisse Nõukogude Liidu lagunemise. Algas nn juriidiline sõda: Moskva tühistas oma seadlusega deklaratsioonis sätestatu, Eesti vastas sellele resolutsiooniga, et Moskva otsus on ise vastuolus Nõukogude Liidu konstitutsiooniga.

1989. aastal avas Rahvarinne koos sõsarliikumistega Lätis ja Leedus uue võitlustandri, mida võimaldas ülekaalukas võit 26. märtsi NSV Liidu rahvasaadikute kongressi valimistel (26 kohta 37st). Oli selge, et Eesti vabaduse võtmed on Moskvas.

Eranditult kõik lääne suurriikide juhid andsid mõista, et kui baltlased lepivad rahumeelselt kokku Kremliga, siis võivad nad arvestada ka nende toetusega – kinnituseks fakt, et USA tunnustas sisuliselt Eesti Vabariiki alles kaks nädalat hiljem pärast iseseisvuse taastamist. Niisiis, üheks vabaduse võtmeks oli arhiivi peidetud ja mahavaikitud 1939. aasta Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokoll.

Selle avalikustamine ja tühistamine Nõukogude kõrgeima rahvaesinduse poolt kujunes 1989. aastal keskseks eesmärgiks. Juba 1987. aastal moodustatud MRP-AEG grupi 23. augustil korraldatud Hirvepargi miitingul ja 1988. aastal asutatud Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei agendas seisis pakti ja salaprotokolli tühistamine kesksel kohal, ent kuigi lääs de iure seda ei tunnistanud, oli faktiliselt lepitud Balti riikide kuulumisega Nõukogude Liitu. Minna karukoopasse koopa õigust ennast kõigutama näis alguses olevat mission impossible.

Et see siiski teostus, see on iseseisvuse taastamise kõrval üks Balti rahvaste suurimaid ajaloolisi ja ühtlasi diplomaatilisi võite, aluse äravõtmine ühe ajalookäänakult.

Enne kui tänaselt vaateveerult üha olulisemaks tõusva 1989. aasta käsitlemist jätkata, olgu osutatud nendelegi massiettevõtmistele 1990 ja 1991, mida kroonis Tegu: 1990ndal olid nendeks Eesti Kongressi ja ülemnõukogu valimised, mis vallandasid rivaalitsemise legitiimsuse pärast mitte niivõrd rahva enda keskel, sest valijaskond kattus suures osas, kuivõrd erinevatele taustajõududele toetuvate ja poliitiliste ambitsioonidega liidrite vahel.

Siiski jäi peamiseks liikumapanevaks jõuks Rahvarinde kontrollitud ülemnõukogu, mis 30. märtsil kuulutas välja Eesti Vabariigile üleminekuperioodi ja 8. mai seadusega «Eesti sümboolikast» taaskehtestas riigi nimetusena Eesti Vabariigi.

1991. aasta tipphetkeks, kus rahvas ähvarduste ja ohtude kiuste usalduse ning otsustavuse näitamiseks koondus, oli 20. augusti 1991 Rahvarinde meeleavaldus toonasel Võidu väljakul nõudmisega välja kuulutada Eesti Vabariik, mis samal hilisõhtul ka aset leidis.

Ent tagasi 1989. aastasse. Nagu öeldud, kandus sel aastal vabadusvõitluse raskuspunkt Moskvasse. See oli seda keerulisem, sest kodus endas – tagalas – sattus Rahvarinne lausa alasi ja haamri vahele. See ilmnes kõigepealt rahvusliku lõhe initsieerimises.

Kui kultuuriavalikkuse toel ja kõrgele kruvitud ootuste harjal otsustati Pika Hermanni torni taas heisata sinimustvalge – ja nii see ka toimus 24. veebruaril 1989 – , siis ühelt poolt boikoteerisid seda ERSP ja teised partei lähi- ja toetajaskonda kuuluvad rühmitused. Teisalt poolt aktiviseerus Interrinne, kes protestiks heiskas punased lipud oma tugikohtadel.

Balti rahvaliikumiste võit NSV Liidu rahvasaadikute kongressi valimistel lõi suurepärase võimaluse kujundada ühtne rinne ja laiendada toetajaskonda ka «karupesas» endas. 13.–14. mail 1989 kogunevadki Tallinnas nüüd juba lammutatud Sakala keskuses Eestimaa Rahvarinde, Lätimaa rahvarinde Tautas Fronte ja Leedu rahvarinde Sajūdise esinduskogud I Balti Assambleeks.

Sellele pühendatud rahvakoosolekul Tallinnas Raekoja platsil 13. mail peab Rahvarinde eestseisuse liige Mati Hint programmilise kõne «Balti tee», milles ta meenutab, et 18. sajandi lõpust alates on balti rahvad jaganud ühist saatust. Ja kinnitab, et üksnes ühiselt oma enesemääramisõigust teostades ja vabade rahvastena saavad eestlased, lätlased ja leedulased olla ajalooliseks sillaks ida ja lääne vahel.

 «Balti tee on ida ja lääne ausate kokkulepete otsimise tee, rahvuste enesemääramisõiguste realiseerimise tee. Sellele teele asumine oleks uueks lootuseks Baltimaadele ja kogu Euroopale,» lõpetab oma kõne Mati Hint.

Seesama «Balti tee» kujund leiab aga enneolematu kehastuse mõni kuu hiljem kaht miljonit inimest käsikäes ühendava inimvöö näol Tallinnast üle Riia Vilniusse. Nimelt selgub suveharjal, et 2. juunil Baltimaade survel NSV Liidu rahvasaadikute kongressil moodustatud komisjoni töö vajaks survestamist ehk teisisõnu n-ö kohapealset rahvamandaati.

Enne jaanipäeva ühel õhtusel koosolekul tulebki Edgar Savisaar välja mõttega korraldada 23. augustil, MRP 50. aastapäeval balti rahvaste ühist tahet kinnitav inimvöö – kasutan siin «keti» asemel teadlikult «inimvöö», sest «kett» seostub minu jaoks aheldatusega – «Balti tee» nime all. 15. juulil Pärnus Balti nõukogu esimesel kokkutulekul käivitub kogu organisatsioon.

Ma ei hakka siinkohal kõike seda kordama, mis ja kuidas toimus. Seda võib lugeda Rahvarinde eestseisuse liikme Lembit Koigi põhjalikult kirjutatud raamatust «Balti kett» (2004). Rõhutan vaid, et mitte kunagi varem ega paraku ka kunagi hiljem pole eestlased, lätlased ja leedulased olnud nii üksmeelselt ja emotsionaalselt seotud. See oli tõesti ajaloos esimest korda, kus kolme rahva ühtekokku kaks miljonit inimest olid lausa füüsiliselt üheks vöötatud.

Meil kõigil on oma mälestus «Balti teest» või «Balti vööst». Minu isiklik suhe seostub lisaks vastutusalale Tallinna–Rapla lõigus veel sellega, et mulle langes osaks au sõnastada loitsu tekst, mida Eesti-poolses vöös kümned tuhanded eestlased 23. augustil 1989 kell seitse õhtul kaasaskantavatest raadiotest kuuldes järele kordasid.

Olgu siinkohal Balti rahvaid ühendanud kirgliku vabadusjanu kinnituseks see tekst veel kord esitatud:

Läbi aegade arutuse,

läbi põlvede põhjatuse,

läbi orjuse otsatuse

tõuseb meie ohe – vabadus.

Virust Võrumaani,

Harjust üle Järva-, Tartu-, Valgamaani,

Lääne- ja Pärnumaalt Peipsi veereni,

saartelt Sakalani,

üle vaevadest väsinud Eesti

tõuseb meie palve:

vabadus, vabadus.

Kõigi kadunud ja hukatud,

võõra võimu vägistatud

ohvrite ja langenute,

isamaa eest võidelnute

mälestuse auks ja nimel,

uskudes ja lootust hoides,

püsib kindlana me püüe –

vabadus, vabadus, vabadus!