Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raske on ette kujutada eestlust, mis ei oleks seotud Eestimaa hindamise ja väärtustamisega.
See eeldab, et siinne maa, loodus või kultuur on inimesele millegi poolest erilised.
Seetõttu väljendab viis, kuidas suhtume ümbritsevasse, otseselt seda, kuivõrd on eestlaseks olemine meie jaoks midagi sisulist.
Oleme ajutised kasutajad
Keegi meist pole olnud Eesti looja ning isegi kui meie riigil on ajalooliselt tõendatud juriidilised algatajad, ei saa me end pidada ka rahvuse algatajateks, sest seegi eksisteeris juba enne meid.
Keegi meist ei peaks seepärast pidama seda maad enda omaks lõpeks pole me siin mitte omanikud, vaid üksnes ajutised kasutajad. Võiksime seda maad näha pigem kui kingitust, mis on antud meile hoida ja hooldada.
Seepärast oleks mõistlik toimida viisil, et siinse keskkonna kvaliteet meie tegevuse tagajärjel ei kahjustuks ega hävineks.
See arusaam kajastus ka eestlaste põlisusundis, milles maad nähti emana, kellelt paluti, mitte ei nõutud. Vanade eestlaste usus kajastub ka arusaam, et maa pole mitte elutu kamakas mateeriat, vaid see on elus ja hingestatud. Samamoodi ka meri.
Seepärast püüti nendega hoolikalt ümber käia ega peetud looduse antut iseenesest mõistetavaks. Kui paneme seemne mulda, ei anna ju meie sellele jõudu kasvamiseks. Niisamuti pole meie need, kes suudaksid õie õunapuul kosutavaks viljaks muuta. Mis iganes on meie usk, meil on põhjust loodusele tänulik olla.
Kevad on aeg, mil me austus oma maa vastu väga mitmeti avaldub. Lume alt on sulanud välja prügi, mille inimesed talvel metsa alla ja teede veerele loopisid.
See on seda kurvem, kui arvestada, et nüüdisaegne tarbimisühiskond pole oma toodetega looduse vastu just eriti armulik: metsa visatud plastpudel või kilekott kõdunevad hiljem kui me eneste kehad.
Lugupidamatuse märk
Nähes kogu selle prügi üüratut hulka, ei saaks paremagi tahtmise korral süüdistada ainult turiste. Selline teguviis näitab vaid mõtlematust ja ülbust ümbritseva suhtes ning annab tunnistust rahva suhtumisest oma maasse.
Niisamuti näitab seda mõni autoaknast välja visatud hõõguv sigaretiots. Nagu tänavusel ülikuival kevadel näeme, võivad ühe inimese meelevaldsus ja mugavus hävitada sajad ja tuhanded puud, taimed, putukad.
Tulest kahjustatud looduskeskkond taastub aga aastaid, kui mitte aastakümneid.
Võib-olla tundub kellelegi asjade selline seis isegi paratamatu. Näiteks ka hiljutine suureulatuslik loodusreostus meie rannikul tundus riiklikke keskkonnakaitsejuhte üsna ükskõikseks jätvat.
Ent sellegipoolest ei tee tavalisest pisut rohkem ettevaatust ja tähelepanu looduses kellelegi kahju ega nõua suurt eneseületust. Ka sellel kevadel.