Öeldakse, et parlamentaarses ja demokraatlikus riigis puudub presidendil võim. Aga mees, kelle kätes on inimelu saatus, on ju kõrgeima võimu kandja.
Ülim võim
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ainult et kas ta ka ise seda taipab. Või hakkab jumalat mängima. Ma tõesti ei tea, mida tunneb ja mõtleb president, kui talle armuandmispalved töölauale potsatavad.
Nii, nii... Nüüd lasen temal edasi mädaneda ja temale annan armu. Mind ei huvita, mida teised arvavad. Mina olen president.
Võib-olla olen ma ülekohtune, aga mida muud saan välja lugeda otsusest anda armu tapjale, kelle vabanemise vastu on ka vangla juhtkond. Just see instants, kelle professionaalne soovitus peab olema määrav.
Kui juba nemad, kelle silme ees inimene karistust kannab, leiavad, et mõrtsukas ei ole seda ära teeninud, siis kes annab presidendile õiguse soovitust ignoreerida. Armu antakse vaid siis, kui on juhtunud midagi erakordset. Või on juhtunu erakorraline.
Iseenesest on see, kui politseinik peksab surnuks noore inimese ja seejärel välismaal redutab, tõepoolest erakordne! Aga mida erakordset president nägi? Seda, et privilegeeritud kinnipeetav (tal lubati vanglast väljas tööl käia) päästis juhuse tahtel kahe noore tüdruku elu? Jumal tänatud, et ta neid aitas. On ju meie kohuseks ligimest aidata ja tüdrukutel oli õnne.
Aga see ei vabasta kinnipeetavat vastutusest kuriteo eest, milleks oli noore mehe surnuks peksmine. Ta ei tapnud enesekaitseks ega põgenemist üritavat kurjategijat. Tappis lihtlabaselt, jalaga makku ja rusikaga näkku.
Ja siis kirjutab ta kirja. Usute, et ta kahetseb? Mõrvatu perekond seda miskipärast ei usu. President peaks olema ju piisavalt vana ja elukogenud, et kõike, mida kuuleb, puhta kulla pähe ei võta. Või on vastupidi on liiga vana ja usub kõike ja kõiki. Hoidku kõigevägevam meid sellisel juhul kirjade eest, mida kirjutavad presidendile Kalle Mäesepp, Boriss Barmotin, Enn Tilga, Vassili Savka ja teised. Need on mehed, kelle hingel lasub kümnete inimeste elu.
Või on tegemist mulle lihtsalt arusaamatu võimulolijate solidaarsusega. Et politseinikust tapja polegi sellist karistust ära teeninud. N-ö omalaadne vabamüürlaste vandenõu? Ringkaitse? Võib-olla tõesti siira sooviga head teha on president tekitanud küsimusi, mis siiani kahjuks vastuseta. Ja alluvate seletustest lihtsalt ei piisa.
Julgete otsustada, jätkugu ka julgust otsust põhjendada. Silmast silma, paberilt maha lugemata. Härra president, te ju muutsite ühe käeliigutusega kohtu poolt määratud karistuse. Nii et kui annate armu, on «Summi» asemel enne «Aktuaalset kaamerat» eetris «Presidendi-minutid»? Side rahvaga missugune!