Neljas võim: omni- või impotentne?

Agu Uudelepa arvates on ajakirjandus liiga skandaalikeskne ning negatiivne, kuid ta ei näe võimalust, et praeguses ärapanemisühiskonnas midagi paraneda võiks.

Viljandi Ugalas on kindlalt reserveeritud või välja müüdud Alistair Beatoni näidend «Õnnetunne».

Kriitikud on seda lahanud mitme nurga alt ja kiitnud kas Eesti oludesse suurepäraselt kohandatud poliitiliseks satiiriks või mananud liialt karikeeritud palaganiks.

Üsna üksmeelselt on kõik aga keskendunud näidendi kas poliitilisele või suhtekorralduslikule sisule, soovitanud seda vaadata poliitikutel ja propagandistidel ning järelikult eiranud seda, mida lavastaja Jaak Allik ise peab põhiliseks.

Kõige mõjusam koht lavatükis on Triinu Meriste mängitava uuriva ajakirjaniku monoloog. Tavaarusaam ajakirjanduse rollist tänapäeva Eestis on see, et ajakirjandus on kõikvõimas. Meedia loob uusi kangelasi ja hukkab vanu, paneb ametisse valitsusi ning vallandab ministreid, tõstab inimese Olümposele või paiskab ta põrmu.

Ja see võim on kontrollimatu, sest mõjusaid sanktsioone kellegi elu või vaimse tervise rikkumise eest ei järgne.

Kõige hullem, mis ajalehe või ajakirjanikuga saab juhtuda, on kohtu korraldusel väikese vabanduse avaldamine ja äärmise ebaõnne korral peab veel paarkümmend tuhat krooni trahvi maksma.

Odavad solvangud

Teisisõnu üks reklaam lehe esiküljel toob rohkem raha sisse kui kellegi solvamise, alandamise või mõnitamise eest maksta tuleks. Selle arusaama kohaselt on meedia vaieldamatult omnipotentne, kõikvõimas kontrollimatu katusvõim, normide looja, täideviija ning rikkujate karistaja ühes isikus.

Meriste monoloog on aga sellise käsitlusega karjuvas vastuolus. Lühidalt on sõnum järgmine: ükskõik, mida ajakirjanik ka teeb või kirjutab, tegelikult ei muuda see midagi. Probleemidele tähelepanu juhtimine põrkab poliitiku paksult nahalt eemale nagu veepiisk tulikuumalt pannilt ja kaob sisiseva auruna kõiksusesse. Pann on endistviisi kuum ja poliitik ametis.

Eestis on täpselt sama moodi. Kas keegi mäletab, milline on viimane minister, kelle meedia tõesti suutis ametist kangutada?

Tegelikult on ajakirjanike viimase kolme aasta suurim võit see, et kolm ministrit maksid tagasi nõukogudest saadud tasu. Kokku umbes sada tuhat krooni, kaduvväike summa näiteks suhkrutrahvi või kulkast kadunud miljonitega võrreldes. Enne ametiaja lõppu on tipp-poliitikud Eestis ametist lahkunud peamiselt kolmel põhjusel ja ükski neist ei ole seotud meedia survega.

Esmalt, valimised on lähedal ja taktikaliselt on kaval olla märter. Nii lahkusid kultuuriminister Signe Kivi ja riigikogulane Jürgen Ligi.

Teiseks, valitsuserakonnad on tülis ja asuvad vastastikku ministreid kangutama. Nii lahkusid Kristiina Ojuland ja Ken-Marti Vaher, selline ärategemine viib varem või hiljem valitsuse lagunemiseni.

Kolmandaks, kas ministri enda või tema haldusalaga seostub tõesti niivõrd suur probleem, et oma poliitilise kapitali säilitamiseks tuleb ametist loobuda. Nii läksid vastavalt Tõnis Palts ja Tiit Tammsaar, tõsi küll, esimene suutis Tallinna linnapeana ikkagi oma usalduskrediidi ammendada.

Ülejäänud on juba üksikjuhud, näiteks Jaak Jõerüüt, kelle lahkumine oli üllatus kõigile, ja Meelis Atonen, kelle kohta oli vaja erakonna esimeheks valitud Andrus Ansipile. Kõik need riigitegelased oleksid ameti maha pannud ka siis, kui meedias oleks ilmunud vaid pisikesed nupukesed, mitte esikülgede kaupa materjali. Ja peale Paltsu on nad ikka tipp-poliitikas.

Ajakirjanduse tõsimeelsed katsed kedagi ametist priiks saada ei ole vilja kandnud. Kui vaadata vaid lähiminevikku ja alustada kõige kõrgemalt, siis president Arnold Rüütel pole survele järele andnud ega teatanud, et ei kavatse uuesti kandideerida, Mailis Reps on ikka haridus- ja Villu Reiljan keskkonnaminister ning loetelu võiks pikendada. Milles on asi?

Miks on kõikvõimas neljas võim järsku nii hambutu?

Valve-, mitte marukoer

Asi on selles, et Eestis on osal ajakirjandusest meelest läinud, et meedia on ühiskonna valve-, mitte marukoer. Kõik teame lugu poisist, kes igavusest küla hundi eest hoiatas, kuni ükskord tõsise häda korral teda enam kuulda ei võetud.

Eesti ajakirjandusega on kahjuks sama lugu. Kui poliitikast või riigiametitest kirjutatakse, siis alati probleemidest, skandaalidest, tülidest, lehmakauplemisest, bittmanlusest, pahandustest, pahandustest, pahandustest.

Kellele meenub, millal ta lehte lugedes viimati rahulolevalt noogutas ja tõdes – tõesti, head tööd teevad Eesti elu edendamiseks? Kas ma olen ainus, kes peab tõsiselt mälu pingutama, sest tilk mett tõrvapotis mõjule ei pääse?

Nii ongi avalik arvamus muutunud iga üksiku süüdistuse suhtes üsna immuunseks. Korraks pahandatakse, siis unustatakse ja nauditakse juba järgmist skandaali.

Kord maasse tambitud poliitik on mõne aja pärast taas kangelane, seda enam, et tema veendunud pooldajad oma iidoli süüdistamist niikuinii südamesse ei võta ja arvavad, et kallutatud meedia ajab lihtsalt kiusu. Meenutagem, et poliitikute ja ajakirjanduse usaldusväärsus on üsna võrdne ja seejuures kahetsusväärselt madal.

Väsinud avalikkus

Medali teine külg on see, et aastaid tipp-poliitikas olnud inimesed on õppinud meedia kriitikast mööda vaatama. Nad teavad, et ükskõik mida teha, sõimata saad ikka. Nii palju kui on inimesi, on erinevaid arvamusi ja iga otsuse puhul saab võtta kommentaari kelleltki, kellel see harja punaseks ajas.

Skandaal ja vastuolud müüvad, sõbralik üksmeel töötab vaid jõulude ajal. Ja kui suurt vastuolu polegi, siis lehte on ju ikka vaja müüa. Seega vajadusel klimberdatakse skandaal klaviatuurist välja ning poliitikutele järgneb näopeks pisiasjade pärast. Sõimust ei päästa seegi, kui midagi ei tee, sest siis saad õigusega pahandada just selle pärast.

Kogenud poliitikute vaikne üleolek ja oma raja edasiajamine mõjuvad meediale aga solvavalt, tekib hasart proovida, kas tõesti ei õnnestu kangekaelset poliitikut lahti kangutada. See aga sulgub sügavamale karpi ja nii ongi nõiaring käes: mida enam meedia lokku lööb, seda rohkem tüdib avalikkus ja pakseneb nahk poliitikutel.

Sellest on sügavalt kahju, sest nii on ajakirjandus kaotanud väga olulise rolli demokraatia tasakaalustaja ning valvurina. Avalikkus on skandaalidest väsinud, paljud poliitikud peavad probleemidele tähelepanu juhtimist konkurentide ostetud pahatahtlikuks pahnaks ja ajakirjanikud tunnetavad oma mõjuvõimu vähenemist. Milline oleks lahendus?

Kas aitaks idealistlik lootus, et erakondade ja suurte meediaväljaannete juhid istuksid kokku, räägiksid suud puhtaks ja lepiksid kokku ausa mängu reeglites? Ning mis veelgi olulisem, peaksid pärast sellest kokkuleppest ka kinni.

Aitaks, aga ennem kasvavad kaalikad puu otsas kui praeguses paranoilises ärapanemisühiskonnas midagi sellist juhtub.