Viletsust ei saa peita rahvusromantilise vaiba alla

Saime Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsilt kirja, kus saatjad ootavad selgitusi kultuuriakadeemia tudengite lavalise tegevuse osas. Rahvatantsujuhid nägid muusikaauhindade jagamise saate vaheklipina esitatud etteastes «Tuljaku» kui rahvatantsijate hümni ning eesti rahvariiete labastamist.

Tegu on teatritudengite VI lennu ühisloominguga. Õppejõudude esitatud lähteülesanne oli demonstreerida lavavõitluse ja lavalise liikumise õpitud elemente.

Töö tuli seostada kunstilises vormis ümbritseva eluga, kuivõrd igasugune teos, ka kui tahes väike, peab kuulajat-vaatajat kõnetama. Etüüde oli tegelikult rohkem, mitmed neist käsitlesid noorte inimeste jaoks olulisi teemasid nagu kevad, armumine ja kohmakad lähenemiskatsed.

Teravaid tundeid tekitanud sketši oluline inspiratsiooniallikas oli tudengitele meie ühiskondlikus ja poliitilises elus toimuv. Vahenditeks valiti elemendid, mis ei lase sõnumit tõlgendada näiteks Korea või Iraagi kontekstis – «Tuljaku» muusika, rahvariided ja kõrvaltvaatajale suunatud särav naeratus. Tegemist on ühemõtteliselt meie asjaga.

Paraku on teema natuke keerulisem, kui Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsi avalduses lihtsustatuna kõlab. Lihtsustamine ilma tausta välja toomata sisaldab endas alati primitiviseerimise ohtu. Ülekohtune on süüdistada labastamises asutust, mille missiooniks on eesti pärandkultuuri säilitamine ja arendamine tänapäeval.

Vaikimine pahupoolest

Meie majast on otseselt pärit omakultuuri kontseptsiooni esilekerkimine, mis elab eesti kultuuriruumis juba iseseisvat elu. Kultuuriakadeemia inimesed on otseselt seotud eesti pärimusmuusika edendamise ja propageerimisega, samuti tantsuklubide võrgustiku kaudu rahvatantsu tegeliku kasutusväärtuse taastamisega, rääkimata rahvusliku käsitöö traditsiooni säilitamisest Eestis.

Mida tudengid siis tegelikult tegid? Loosse süvenemise järel julgen väita, et nad reageerisid noore kultuurikandja tundlikkusega Eesti ühiskonnas toimuvale sisuliste väärtuste porri tallamisele. Nende väärtuste porri tallamisele, mida materiaalsel tasandil sümboliseerivad seesama «Tuljak», rahvariided, riigilipp ja -institutsioonid.

Reageerisid täpselt, halastamatult ja vaimukalt – muidu poleks nii valulisi reaktsioone tulnud. Muide, on ka risti vastupidiseid, kiitvaid reaktsioone, sest huumor ja satiir on paraku eluterve kultuuri üks tunnuseid. Meil peaks olema hea meel, et ka noored kunstiinimesed on ühiskondlikult tundlikud.

Kui kasutada juba korratud puhta põranda metafoori, siis tudengid tõstsid üles selle vaibanurga, kuhu alla eesti vaimuelu pahupoole pühkmeid vaikimisi on sokutatud. Ja näitasid näpuga. See tahk on isegi olulisem, kui vihje paljude eestlaste igiammusele armastusele üksteist ja eriti maaslamajat materdada.

Eesti kultuur ei ole searümp, millest saab tarbimiseks eraldada «söödavamad» osad ja muu silma alt ära koristada. Eesti kultuur ei ole ka vaid see, mis kuulub kultuuriministeeriumi haldusalasse ja mida ei saa nimetada sõnaga «sport». Kultuur on see, mismoodi inimene tajub maailma, aga samuti kõik otsused, teod ja tagajärjed.

Kultuuriruumis on kõik nähtused omavahel seotud.

Kuid kui ühist pühadust, turvatunnet, au, häbi ja uhkust tagavad vaimsed väärtused tegude tasandil enam ei kanna, siis jäävad eestluse seisukohalt õõnsaks ja alusetuks nii rahvariided, -muusika, lipp, president kui ka riik. Ja on ülimalt silmakirjalik peita tegelikku viletsust tõsimeelse rahvusromantilise sotsrealismi sirmi taha.

Brežnevi aeg on läbi

Eelneva valguses otsustas kultuuriakadeemia juhatus tudengeid toetada. Ühiskonna valusaid ja põletavaid teemasid tuleb püstitada, muidu jääb mõnedele Eesti käekäigu üle otsustajatele mulje, et mahavaikimine ja tuimus ongi normaalsed, mugavalt teostatavad asjad.

Kes muu veel kui noored peaksid väljendama selgelt ja vahel – miks ka mitte – radikaalselt oma seisukohti? Seda enam, et neile läheb korda, mis nende eluruumis toimub ning radikaalsus väljendub esteetiliselt märksa väljapeetumalt, kui näiteks eakaaslastel Prantsusmaal.

Teine põhjus toetamiseks on tõik, et loodetavasti on Brežnevi ajad Eestis ikkagi lõplikult ja ühemõtteliselt läbi. Teoreetiliselt said need ajad, mil ideoloogilise pealiini eiramise pärast represseeriti, läbi Gorbatšovi glasnosti tulekuga. Põhjendatud ja kindlatel põhimõtetel tuginev mõttevabadus on demokraatliku ühiskonna üks nurgakive, ükskõik kui paatoslikult see ka ei kõla.

Sama moodi loodaksin, et eetilise kriisi teema Eesti ühiskonnas jääb samuti veidike kauemaks üles, kui paari päeva jagu ajaleheartikleid välja kannab. Kunagi suudeti ju isegi loomeliitude pleenum ellu kutsuda.

Ja lõpetuseks – too etüüd on olnud avalikkuse ees juba ligi aasta. Avaliku hukkamõistu kella külge riputati see aga vahetult enne Euroopa kultuuripealinna Eesti poolt pakutava kandidaadi valimist.

Millegipärast näitab kogemus, et meediasse lekitatakse teatud tümitava iseloomuga uudised ikka enne mingi tagatoaotsuse läbisurumist. Nii soovitakse tagada «avalikkuse tähelepanu ja toetus».

Tihti kaasatakse sellesse ka suunavalt informeeritud, tõsised tööinimesed, kes ei aimagi, et nendega manipuleeritakse. Tundub, et seekord «Tuljaku» saatel.