Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2060403t1h6889.jpg)
Tosin aastat Eesti jalgpalliliidu juhatusse kuulunud ja homme presidendiametist lahkuv Indrek Kannik vaeb tehtud tööd ja heidab oponent Aivar Pohlakule enim ette seda, et Pohlak on kujundanud Eesti jalgpallist ebademokraatliku süsteemi.
Homse kongressiga lõpeb minu ametiaeg Eesti Jalgpalli Liidu (EJL) presidendina. Otsustasin ameti ettenähtust varem maha panna, sest minu arusaamade kohaselt ei juhita EJLi hästi, ausalt ja õiglaselt, aga samas pole mul kahjuks võimalusi olukorra muutmiseks.
Need enam kui kaksteist aastat, mis ma EJLi juhatusse olen kuulunud (ning viimased aastad presidendina), on kinkinud mulle palju kauneid hetki. Meenutan siinkohal vaid mõnda.
Ajalooline võit Venemaa üle 2002. a märtsikuiselt külmas Tallinna õhtus ja sama ajalooline võit mullu sügisel suviselt soojas Tallinnas Läti üle.
Väärt viigid Venemaa, Horvaatia, Bulgaaria ja otimaa vastu. Võit Leedus 1999. aasta kevadel. Minugipoolest ka mõned valusad kaotused, kus võit juba nii lähedal tundus olevat, aga siiski viimasel hetkel käest libises. Näiteks 1998. aasta sügisel Edinburghis või 2001. aasta juunis Tallinnas Hollandiga.
Meenub ka rõõm valitsuse 2004. aasta otsusest finantseerida rohkem kui 70 miljoni krooniga Lilleküla staadioni ehitust, mis juba häbiplekiks kujuneda ähvardas ning lagunema kippus. Selle eest sügav tänu Juhan Partsile, Taavi Veskimäele, Urmas Paetile ja kõigile teistele, kes selle otsuse taga seisid.
Meenub rõõm, kui sain teada, et UEFA on otsustanud anda oma 2005. aasta kongressi korraldamise EJLile ja Tallinnale. Selline ainulaadne võimalus Eestit ja meie jalgpalli korraga kogu maailma jalgpallijuhtidele tutvustada tekib Eesti-taolisel väikeriigil vaid kord põlvkonna jooksul. Seda enam on hea tunne, et suutsime kongressi väärikalt läbi viia.
Mul on ka hea meel, et 2004. aasta sügisel otsustasime koondise peatreeneriks määrata Jelle Goesi. Aeg on näidanud, et Jelle Goes on hea treener, ning ma loodan, et ta veel kaua ja edukalt koondist juhib.
Aga paraku on toonud see aeg ka palju muremõtteid ja magamata öid. Juba aastaid olemas olnud probleemid jõudsid mõnes mõttes loogilise lõpplahenduseni mullu sügisel avalikkuseni jõudnud tüliga jalgpalliliidu juhatuses.
Ajad muutuvad
Kui jalgpalliliidu praegune juhatus 1993. aasta lõpus alustas (suur osa tänase juhatuse liikmetest on ametis olnud vähemalt tollest ajast), olid nii Eesti riik kui ka Eesti jalgpall teelahkmel. Valida oli selle vahel, kas üritada läbinisti mäda sovetisüsteemi kuidagi üles putitada või alustada nii-öelda puhtalt platsilt. Valiti teine variant. Ning kuigi Eestigi käidud tee pole olnud kerge, oleme jõudnud palju kaugemale kui need, kes punalipult sirbi ja vasara välja lõikasid, aga muidu enam-vähem endisel moel jätkasid.
Üheksakümnendad (ja eriti nende esimene pool) oli aeg, mis vajas noori ja uljaid või lihtsalt entusiastlikke või hulljulgeid inimesi, kes ei tundnud või ei tunnistanud enda ees piire. Ühiskond (ja jalgpall selle osana) vajas kiireid muutusi ning mõnikord sundis aeg peale ka otsuseid, mis päris läbimõeldud või juriidiliselt korrektsed polnud.
Laias laastus andis ühiskond ka need vead andeks, sest eesmärk oli ju hea, otsuste edasilükkamine poleks paremaid tulemusi andnud ja tegijal ju ikka juhtub.
Tänaseks on ühiskond kardinaalselt muutunud. Oleme juba peaaegu «igav Põhjamaa riik», kus korralikult läbimõtlemata otsused, finantsasjade läbipaistmatus ja pidevad tülid avalikkuse poolt üheselt hukka mõistetakse.
Eesti jalgpalli juhtimine paraku muutunud ei ole. Ka mina pean siinkohal oma süüd tunnistama. Õige hetk muutuste nõudmiseks EJLi juhtimiskultuuris oli tõenäoliselt kas eelmise kümnendi keskel või hiljemalt selle kümnendi alguses. 2005 oli juba lootusetult hilja.
Aga inimene on tihtipeale naiivne ja tahab uskuda, et ajaga on võimalik olukorda tasapisi parandada. Paraku osutus see usk enesepettuseks, umbes samamoodi kui mõne teise inimese usk, et komparteid on võimalik seestpoolt muuta.
Läbipaistmatud rahaasjad
EJLi finantsasjades puudub igasugune süsteem. Või õigemini, paberil on süsteem olemas, aga seda kas ei täideta või tõlgendatakse suvaliselt. Kuigi EJLi põhikiri näeb ette, et EJL võib laenu võtta või anda vaid juhatuse otsuse põhjal, on siiski klubidele (enamikul juhtudel ühele klubile, FC Florale) laenu antud, ilma et isegi vastavaid lepinguid oleks sõlmitud. Kes ja kus seda on otsustanud, ei tea.
EJLi ja FC Flora majapidamine on läbi põimunud. Näiteks pole FC Flora ja tema tütarklubid aastaid maksnud meistri- ja karikavõistluste osalustasusid, nagu ülejäänud klubid seda teevad. Väidetavalt on EJLi ja FC Flora vahel tehtud tasaarveldusi. Loomulikult pole taas mingeid lepinguid.
Viimase ajani sõlmisid EJL ja FC Flora sponsorlepinguid üheskoos. Nii et kui firma soovis toetada EJLi, pidi ta toetama ka FC Florat. Nagu üks ärimees, kes just seetõttu raha andmata jättis, eravestluses muiates ütles, meenutas olukord kangesti aega, kui Edasi kojutellimisel said paratamatult «kingituseks» Nõukogude Kommunisti. Selliseid näiteid võiks tuua veel ja veel.
Just finantsasjade läbipaistmatus on olnud peamisi põhjusi, miks jalgpall on saanud sponsorraha märksa vähem kui korvpall, suusatamine või veel mitmed spordialad.
Ometi peaksid suurem harrastajate arv, rahvusvaheline atraktiivsus ja mitmed muud tegurid tagama vähemalt selle, et nimetatud aladega võrdselt toetusraha saada.
Inimlikult saan ma Aivar Pohlakust isegi aru. Tal ei ole oma klubi FC Flora ülalpidamiseks seljataga selliseid tugevaid ettevõtteid nagu Levadial, TVMK-l või Narva Transil.
Eks see ongi muutnud ta aastatega elukunstnikuks, kes peab ellujäämise nimel kogu aeg käima lubatu ja lubamatu, moraalse ja ebamoraalse piirimail. Aga Tallinn ei ole Odessa ning Eesti aastal 2006, jumal tänatud, pole revolutsioonijärgne Venemaa. Lihtsalt kultuuriruum on teine.
Jalgpall kui eraomand
Veelgi põhimõttelisem etteheide Pohlakule on see, et ta on kujundanud Eesti jalgpallist süsteemi, kus pole demokraatiat.
Kümmekond aastat tagasi olid Eesti jalgpalli mastaabid mitmeid kordi väiksemad kui praegu, seega tuli jalgpalli juhtimisel teha mitu korda vähem otsuseid ja kuidagimoodi oli võimalik süsteemi juhtida nii, et kõik enam-vähem tähtsad otsused ühe mehe käest läbi käisid.
Nüüd ei ole selline juhtimine enam võimalik. Vähemalt ei peaks olema. Aga ometi EJL just nii toimib, sest üks mees tahab, et kõik niidid tema kätte jookseksid.
Mis sellest, et asjad venivad ja paljude oluliste asjade jaoks, millega peaks tegelema, lihtsalt ei jätku aega. Üks mees on sellise süsteemiga harjunud ja see süsteem meeldib talle, kuna tagab talle päris oma väikese riigi nimega Eesti Jalgpall.
Ta on harjunud seda riiki enda omaks pidama ja monarhina valitsema ning seetõttu muutuvad kõik, kes kas või pisiasjades eriarvamust julgevad väljendada, tema silmis vaenlasteks või reeturiteks, keda loomulikult tuleb ka karistada.
Sellest kõigest on kahju. Selline süsteem ei ole jätkusuutlik, sest ettevõtlikud ja targad inimesed, kes jalgpalli armastavad, jäävad lihtsalt kõrvale ning jalgpall jääb ilma nende energiast ja teadmistest. Sest tõsised inimesed ei soovi reeglina olla sõnaõiguseta mänguasjadeks. Ja kui mõni isegi korra laseb endale musta valgeks rääkida, siis peagi saab ta oma eksimusest aru.
Lahendamata mured
Paraku kujuneb homsest jalgpalliliidu kongressist samasugune farss nagu olid üleeilsed Valgevene presidendivalimised.
Kolmeks olulisemaks teemaks peaksid kongressil olema uue põhikirja vastuvõtmine (FIFA nõuab liikmesriikidelt oma põhikirjade vastavusse viimist FIFA põhikirjaga), majandusaasta aruande kinnitamine ning uue presidendi valimine.
Paraku jäävad kõik kolm punkti sisulise lahenduseta. Uus põhikirja eelnõu pole veel FIFA heakskiitu saanud ning FIFA ja UEFA poolt Pricewater-houseCoopersilt tellitud EJLi audit pole veel valmis. Presidendivalimisi pole üldse mingil arusaamatul põhjusel kongressi päevakorda pandud, kuigi minu lahkumine oli teada juba mullu sügisel. FIFA ja UEFA tegid selles olukorras ettepaneku kongress edasi lükata, mida loomulikult ei tehtud.
Küllap saavutab Pohlak homselt kongressilt soovitud tulemuse, nii nagu ka Lukaenka saavutas üleeile. Soovitut polegi raske saavutada, sest umbes kolmandikku EJLi kuuluvatest klubidest juhivad kas Pohlak ise, tema sugulased või temalt palka saavad inimesed.
Samas olen kindel, et ühtegi tegelikku probleemi sellisel moel ei lahenda. Eesti meistrivõistlused jäävad endiselt toimuma tühjade tribüünide ees, Eesti klubid ja noortekoondised on Euroopas ühed viletsamad, jalgpalliliidu krooniline rahahäda jätkub jne. Tegelikke probleeme ei saa lahendada jalgpalli juhtimist demokratiseerimata ning sellesse uusi inimesi kaasamata.
Ning kuigi see homme veel ei juhtu, juhtub see kunagi kindlasti.
Sest nagu Lukaenka diktatuur keset demokraatlikku Euroopat ei saa kesta igavesti, ei saa ka keskaegne absoluutset võimu omava valitsejaga jalgpalliriik keset demokraatlikku Eestit kesta igavesti. Terve mõistus ei luba. Inimesed pole ju rumalad, kuigi nad võivad mõnda aega olla naiivsed. Mida rutem Eesti jalgpall diktatuurist vabaneb, seda parem see talle on.