Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andres Langemets õpetab eestlasi elama Vene propagandast mööda vaadates olles võõrvõimu alt pääsenud, on aeg tegutseda enesekindlamalt.
Aastad lähevad ja pisitasa hakkame aru saama, mis tähendas vabadele lääne kodanikele ja alistatud Ida-Euroopale olla aastakümneid teispool Vene piiri NSVL-i propaganda objekt. NSVL oli sisuliselt ju ikkagi Venemaa, mitte mingi vabariikide liit, nagu nad end silmakirjalikult propageerisid.
Molotov ütles Paasikivile 1939. aasta sügise läbirääkimistel ja Soomele baaside pealesurumisel, et nad soovivad tagasi Peetri piiri (Pietarin raja). Seega Vene tsaari kunagi vallutatud alasid Karjalas ja Kannasel, mille nad olid 19181920 iseseisvunud Soomele kaotanud.
Ja muidugi tahavad nad nüüd tagasi ka kogu Baltikumi, kust algas impeeriumi lagunemine. See tunne on neil hingepõhjas.
Venemaa õigus
Mille venelane kunagi ajaloos on vallutanud, see olevat selle riigi ala. Bresti-Litovski rahu, aga ka Jeltsini järeleandlikkus 1991 oli ju bolevike ajutine silmapete, et saada rahu Saksamaaga.
Pärast seda pidi tulema endise olukorra taastamine, mida 1924 Eesti juhtumil alustatigi, kuigi ei läinud läbi. Aga õnnestus 1939, Saksamaa lahke abiga.
Ja Saksamaa oli ju Bresti rahu teine osapool kõik loogiline.
Need mõtted tulevad pähe, kui lugeda Venemaa propagandafilmist Läti kohta või üleüldse sealpoolset propagandat Baltimaade aadressil.
Aga kas me ise oleme unustanud NSVL-aegsed TASS-i teadaanded, Kukrõniksõd ja 1950. aastate räige propaganda, kui veel ise olime ENSV-s sealpool Vene tara, mitte «za kordonom»?
Kas olime toona päriselt häiritud Kremli ilgest sõimust NATO, SEATO, ASEAN-i, USA, Inglismaa ja Prantsusmaa aadressil? Kas me ei leppinudki selle kõigega?
Kas meil ei olnudki kirjanikke (Parve, Smuul, Rummo), kes lääne imperialiste sõimasid, lausa vabatahtlikult?
Silmakirjalik rahulolu
Kas polnud näiteks karikaturiste (ons vaja ka nimesid Jensen, Tiitus, Piho, Kallas jt), kes igal võimalikul juhul teenisid oma honorari nende inimeste ja riikide materdamisega, kes olid toona «za kordonom»?
Nüüd oleme ise poolteist aastakümmet olnud teispool piiri ja saame lakkamatult teada ja lugeda, kuidas Moskva suunalt tuleb nii propagandat kui ka lausvalet.
Mida võisid aga 1956 tunda ungarlased, mida 1968 tehhid, mida 1980 poolakad? Arvan, et umbes sedasama, mida meie praegu.
Ma jõudsin omal ajal Moskvas käies tuttavaks saada paljude vene kirjanike ja mõtlejatega, nii riigitruude kui ka dissidentidega.
Nende moodi mõtlemine
Aga üks on meelde jäänud mingil sõbrunemise hilisel tunnil ja mingi alkoholikoguse mõjul lööb neis eranditult välja ehe imperialistlik vaim.
Nagu Balti paruni järeltulija ajab end uhkusest puhevile tänapäevalgi. Ka selle kohta on mul kogemusi.
Mis tunne meil tegelikult on, kui kuuleme idast tulevat sõimu ja laimu, olles seni siiski õnneks väljaspool Vene tara? Ma ütleks, et kahesugune tunne.
Vastikus olla sõimatud ja moonutatud, aga samas häbi, et ise ei reageerinud omal ajal jõulisemalt teiste vabade inimeste ja riikide pihta suunatud jubedale propagandale. Protesteerimine oli keeruline, aga kontreerimine päriselt siiski mitte. Heldur Niit, mu vana kolleeg, tsiteeris ikka üht Saaremaa kõnekäändu: «Hirm on see, mis mehe araks teeb.»
Läänelikku kannatust
Me peame väljaspool Vene tara ja siiski Vene propaganda objektid olles õppima läänelikku rahu ja kannatust selle propaganda suhtes.
Las nad lõugavad. Põhilises on see propaganda suunatud nende riigisiseseks enesetundeks. Meie puhul muidugi ka venekeelse rahvastiku üleskeeramiseks ja lääne mõjutamiseks.
Eks see pisut ka õnnestub, sest 1960-ndate new left i kasvandikud, tänased lääne poliitikud, prantsuse maoistlikud filosoofid ja muu seltskond on otse looduslikult ja loomulikult Kremli-meelsed.
Nende sabas ka mõned eesti kultuuriintellektuaalid, nagu viimasel ajal võib üha sagedamini lugeda. Nende jaoks pole kultuuril rahvuslikku dominanti, on ainult kominterniline. Ma saan aru, et mu hinnang on rõhutatult poliitiline. Aga ebapoliitiline jura ja närviline tõmblemine iga idast tuleva teate pärast hakkab üsna ära väsitama. Õppigem elama väljaspool NSVL-i. See kogemus on meile uus, aga tervistav! Nakonets za kordonom ivjom!