Katrin Aava: Kelle huve teenib uus õppekava?

Katrin Aava kirjutab, et koole ja õpilasi võistlema õhutav hariduspoliitika suurendab sotsiaalset ebavõrdsust ning on lõppkokkuvõttes ka majanduslikult kahjulik ja hukatuslik kogu ühiskonnale.

Õppekava on ühiskonnas oluline võimu instrument, ideoloogilise võitluse objekt, sest õppekava ametliku dokumendina suurendab kellegi mõjuvõimu ning eelistab kellegi (äri)huve.

Murelikuks teeb asjaolu, et kuigi uus õppekava lähtub ühtluskooli ning rahvakooli retoorikast, on selle tegelik väljund vastupidiselt selekteeriva haridusideoloogia teenistuses. Gümnaasiumi õppesuunad süvendatud kursuste tasemel on orienteeritud õpingute vahetule jätkamisele rakenduskõrgkoolis või ülikoolis. Kitsaste kursuste valikuga piirab õpilane 10. klassis tagasipöördumatult oma hilisemaid võimalusi ülikooli astumisel.

Hariduspoliitika peab tegema ühiskonnas olulisi valikuid: ühelt poolt võib ta pakkuda kõigile võrdseid võimalusi, teisalt võib taastoota elitaarset süsteemi, mis soodustaks võistlust nii õpilaste kui ka koolide vahel. Uus õppekava, kui see sellisel kujul vastu võetakse, hakkaks Eestis taastootma hariduslikku kihistumist.

Ärimaailma haardes

Meie hariduspoliitika on juba mõnda aega uusliberaalse ideoloogia teenistuses. See rakendab hariduse ärihuvide teenistusse, mis väljendub näiteks selles, et hariduse puhul on võetud kasutusele ärimaailmast pärit turundamis- ning rahastamispõhimõtted.

Uusliberaalne hariduspoliitika hakkas õpetajast rääkima kui teenusepakkujast, klienditeenindajast. Eestis avaldus see ka nn pearaha süsteemi kaudu, mis sundis haridusasutusi äriühingutena võistlema nii õpilaste kui ka paremate majandamistingimuste pärast.

Uue õppekava vastu ei suurenda usaldust ka asjaolu, et õppekava kui riiklikult üliolulise strateegilise dokumendi koostamine seoti ühe konkreetse kirjastusega ning selle huvidega.

Eelmise kavaga võrreldes on liigutud suurema reglementeerimise ning ettekirjutuste suunas. Õpetajate Lehe andmetel sätestatakse emakeele ainekavaga taas kohustuslik kirjandus. See ei võimalda arvestada õpilaste erinevate huvide ning vajadustega, küll aga tagab kindla sissetuleku kirjastustele.

Samuti kirjutatakse kirjanduse ainekavas ilma sisulise põhjenduseta ette õpetatavate teemavaldkondade struktuur, mis ei võimalda kasutada vanu õpikuid. Nii tekitatakse taas vajadus uute õpikute järele. Ainekavade autorid peaksid esitama kaalukaid argumente, miks selliseid ettekirjutusi on vaja teha ning senist valikuvabadust piirata.

Paljude maade haridusuuringud näitavad, et uusliberaalne hariduspoliitika taastoodab ühiskonnas sotsiaalset ebavõrdsust. Ühiskonna kihistumine süveneb selle kaudu, et madala sissetulekuga inimeste piirkonna kooli õppima asudes on määratud lapse hilisem elukäik.

Hariduslik getostumine tänapäeva Eestis riivab silma: me ei peaks uhkust tundma vaatepildi üle, mida pakuks näiteks Tallinna 21. Kooli ja mõne Mustamäe või Lasnamäe kooli pelgalt visuaalne võrdlemine. Sotsiaalse mobiilsuse puudumine läheb kaugemas perspektiivis ühiskonnale rohkem maksma ning eriti ohtlik on see väikeriigis.

Tänapäeval on enimhinnatud just sellised haridussüsteemid, kus suudetakse võimalikult paljusid õpilasi kaasata, vähendades sotsiaalset ja kultuurilist ebavõrdsust. PISA uuring jõuab järelduseni, et õpilaste tulemused on kõige kehvemad riikides, kus koolidevahelised erinevused on kõige suuremad.

Näiteks selekteeriva koolisüsteemiga Austria kulutab ühele õpilasele rohkem kui ükski teine riik, kuid pole PISA uuringute järgi väga efektiivne. Kõige parem on olukord seal, kus õpilaste tulemused erinevad ühe kooli lõikes ja mitte koolide vahel. Kui erisuguste võimetega lapsed võimalikult kaua koos õpivad, tõstab see üldist haridustaset.

PISA uuringute järgi saavutasid parimaid tulemusi eelkõige Soome õpilased. Nemad jõudsid hariduse ideaalile kõige lähemale: kõrged tulemused võimalikult paljusid õpilasi kaasates. Paljud Soome omavalitsused on erikoolid kinni pannud. Põhikoolist väljalangevus on Eestiga võrreldes peaaegu olematu.

Seega suudab just see ühiskond olla innovaatiline, majanduslikult efektiivne, kus on tagatud sotsiaalne mobiilsus, võrdne juurdepääs haridusele, ühiskonnaliikmete solidaarsus. Ühtluskooli idee peaks ka meie uues ainekavas rakenduma.

Võitja võtab kõik

Ülimalt oluline on ka see, kas suudame vähendada ülisuurt koolist väljalangejate arvu. 24 lapse ülempiiri kaotamine põhikooli klassides teenib Eesti hariduspoliitikas pigem vastupidist eesmärki, kuigi on majanduslikult efektiivne.

Uus õppekava toetab Nõukogude aja struktuurile üleminekuga ka tolle aja ainekesksust, mitte õpilasekeskset lähenemist. Eelmise õppekava järgi toetas ju klassiõpetaja õpilast 6. klassini, uue õppekava järgi algab põhikooli teine kooliaste alates 5. klassist.

Uusliberaalse ideoloogia hind on võitja-võtab-kõik ühiskond. Selline ideoloogia sobib spordi- ja meelelahutustööstusele, mille peaeesmärk on keskenduda tippudele ning võtmemängijatele, enamik jääb aga auhinnalistest kohtadest ilma. Ühiskonna jaoks (pikemas perspektiivis ka majanduslikus plaanis) kujuneb just selline olukord suurimaks inimkapitali raiskamiseks.

Eestis on tarvis välja töötada selline haridusstsenaarium, millega oleks tagatud ühiskonna sidusus, integratsioon, uuenemisvõime ning jätkusuutlikkus. Riigi hariduspoliitika peab nägema kaugemale kui lühiajaline majanduslik kasu, et tagada tarbimishuvidest vaba rahvusliku ja sotsiaalse kapitali kasvu ühiskonnas, kui me ei taha, et see kujuneks ainult eliidi projektiks.