Vello Vikerkaar: Eesti Rovaniemi

Foto: Pm

Eestis peaks olema omaenda Nõukogude õudustepark

Unustage Eesti Nokia! Tegelikult on meil vaja leida hoopis Eesti Rovaniemi. Ma kummardan maani iga linna ees maailmas, mis suudab turiste ligi tõmmata külma ja pimedust välja reklaamides.

Esimest korda kuulsin Rovaniemist 1992. aastal. Üks Tartus elunev Kanada perekond otsustas veeta seal jõulud ning nii nad sõitsidki koos kaheksa-aastase poja Charliega jõuluvana koju. Tagasi jõudes kutsusid nad mind õhtusöögile, et näidata mulle midagi, mis ÜRO piinamisvastase konventsiooniga on muidu juba ammu ära keelatud, nimelt amatöör-puhkusevideot.

Salvestist oli kaks tundi, mille vältel ekraan oli ja jäi pimedaks, kui välja arvata aeg-ajalt vilksavad tänavalaternad või autotuled. Kelgutamine jõulumäel? Kottpimedas. Jalutuskäik Rovaniemis? Kottpimedas. Sõit jõulukülla ja pisike Charlie suure onu süles? Muidugi kottpimedas.

Ajal, mil mina tõttasin muudkui köögi vahet, et veiniklaasi täita, vaatasid nad otsekui naelutatult ekraani. «Oh, mäletad seda, kallis?» kiljatas naine. «Oo, muidugi, kallis,» kajas mees vastu. «Siin sõidab Charlie mäest alla!»

Ma olin täiesti segaduses. Kas soomlased olid neile midagi süstinud? Rovaniemis ega õieti ka nende videos ei olnud kohe üldse mitte midagi huvitavat, aga ometi vaatasid nad seda üksisilmi nagu narkarid süstalt.

Isegi praegu, kui ma olen ise Rovaniemis ära käinud, ei mõista ma selle külgetõmmet. Aga ma mõistan seda, et kas või juba majanduse pärast peaks ka Eestil midagi sellist olema. Meil on siin pime. Meil on külm ja niiske. Miks ei võiks meil siis olla oma Rovanie­mi?

Esimesena tuli pähe mõte, et peaks linna lihtsalt pihta panema. EAS võiks palgata mõne avalikkussuhete firma, kes hakkaks levitama kuuldust, et jõuluvana pidas paremaks kolida Valka või Otepääle. Natuke järele mõelnud, leidsin, et seda oleks liiga lihtne tembeldada tavaliseks Ida-Euroopa petukaubaks. Parem oleks jõulumees kinni nabida, süüdistada selles lätlasi ja korraldada asjad nii, et eestlased vabastaksid jõuluvana kuskil Otepää kandis.

Olen näinud mõlemat linna ja võin kihla vedada, et kui muud tingimused on võrdsed, eelistaks jõuluvana kindlasti Otepääd Rovaniemile. Ja kui kohe ei eelistakski, siis võiks tal taskud täis toppida ELi abiraha, mida muidu nagunii ei suudeta ära kulutada. Siis on veel vaja hankida mõned põhjapõdrad ja lasta neil tänavail sama tihedalt ringi tormata, nagu tormavad rotid vanalinna kanalisatsioonis. Ja olekski meie oma pisike jõuluküla valmis mis valmis.

Ent mind hakkas vaevama südametunnistus. Minu arust eristab Eestit Ida-Euroopast just aulisus. Eestlased käivad sirgema seljaga, kõnelevad otsekohesemalt ja minu arvates elavad üldse teisel, kõrgemal tasandil kui ülejäänud selle piirkonna inimesed.

Eestlastel ei ole vaja salakavalaid trikke. Meil ei ole vaja ehmatada kogu maailma lastel süda saapasäärde jõuluvana pihtapanemisega. Jätame lapsed välja ja piirdume sellega, et lööme südame saapasäärde täiskasvanutel.

Mart Laar vahest ise ei mäletagi seda, aga mõne aasta eest käis ta ühe nüüdseks väljasurnud ingliskeelse ajakirja korraldatud ümarlaual välja mõtte, et Eestis peaks olema omaenda Nõukogude õudustepark. Laar on alati pakkunud Eestile võimsaid tulevikuvisioone. Minu meelest võiks seda õudust jaguda nii kahekümnele hektarile.

Kui minu kujuteldav Kanada perekond on ostnud väravavahilt piletid, peatab neid kümmekond meetrit hiljem habemetüükas miilitsamees, särk vöö peal, peas kandikusuurune vormimüts. «Ma usun küll, et te ostsite piletid,» sõnab ta veel naerusuistele kanadalastele, «aga te ei ostnud neid minu käest.» Niisiis tõmbab Karl Kanada tengelpungast välja mõned rahatähed, et perekond ikka edasi pääseks.

Mõnikord otsitakse perekonna auto läbi ning pereisa pornoajakirjad ja laste telefonid konfiskeeritakse. Alkohol võetakse ära (hiljem läheb see müüki pargi suveniiripoes või joovad töötajad selle ära) ning mõistagi nõutakse lisatasu neilt, kes olid ära põlanud pargi spetsiaalse tervisekindlustuse, mida neile oli pakutud müüa väravas.

See paber tagab välismaalastele «sama suurepärase tervishoiu, nagu oli kättesaadav kõigile Nõukogude Liidu elanikele». (Pargis, muide, leidub ka väike haigla, kus saab ravi eest tasuda ainult teksapükste ja elusate kanadega.)

Tasapisi tekib Karl Kanada perel korralik janu ja nad otsustavad sisse astuda pargi söögikohta, mille ukse kohal seisab kiri «ресторан», kust küll pooled neoontähed on kustunud. Karl annab uksehoidjale meelehead ning seejärel uurib ja puurib perekond menüüd, kuni jõuab lõpuks järeldusele, et ainuke roog restoranis on pelmeenid ja needki ainult praetuna.

Väsinud ja valuutast peaaegu lage Karl Kanada võtab koos perega suuna Inturisti hotelli, kus nende käest nõutakse välismaalasele ettenähtud taks spartaliku toa eest, kus pole sooja vett ning tekk oma pool meetrit lühem kui voodi. Võti tuleb riputada paadiankru külge ning seda valvab dežurnaja, kellele tuleb samuti meelehead anda, kui perekond oma läbihigistatud rõivaid ikka hotelli pesutoast tagasi saada tahab.

Keset ööd koputatakse uksele ja perekonnale antakse kümme minutit aega asjad kokku panna, enne kui nad kihutatakse trepist alla uazikusse, mis viib nad pargi raudteejaama, kus on juba valmis loomavagunid. «Oodake ometi, siin on mingi viga!» karjub Karl närviliselt. Kuid valvur ei tee väljagi, enne kui Karl ei ole ära andnud oma Rolexit, ehtsast nahast saapaid, naise läänelikult moodsat rinnahoidjat ja üldse kõike väärtuslikku.

Vastu hommikut jõuab perekond jalgsi hotelli tagasi, kus nad avastavad, et nende auto on pihta pandud. «Te ostsite ainult tervisekindlustuse,» teatab ametnik külmalt. «Oleks pidanud autokindlustuse ka ostma.»

Küüditamise asemel, mis on ju ilmselgelt väga halva maitse tundemärk, võib voodist välja kihutatud külalisi ka kergelt peksta, sundida neid seejärel ülestunnistusele alla kirjutama ja naabri peale öördama või kas või lihtsalt kirjutama naabrile postkaarti, milles läbipekstu kiidab, kui imeliselt on ta aega veetnud.

Minu meelest on see täiesti naturaalne. See ei pruugi olla just see, mida pidas silmas härra Laar (mul ei olnud juhust seda tema käest ise küsida), aga see oleks kindlasti üks igavesti vahva park. Võimas lisa kooliharidusele. Tõeline peremeelelahutus. Reality-televisiooni loomupärane edasiarendus.

Vello-Vello, hüüavad nüüd kindlasti mõned, kuidas sa ometi nii madalale oled langenud? Kuidas sa ometi söandad nii tõsiste asjade üle nalja heita? Minu vastus kõlab: Eesti võib jätkata masendavat Nokia – ehk seksika produkti, nagu Äripäeva väitel olevat öelnud härra Ansip – otsimist, aga seda ei leita kindlasti enne, kui pole surnud viimne kui üks, kes praegu neid ridu loeb.

Või siis võib Eesti ära kasutada kõike seda, mis lebab tal otse nina all. See ei ole vahest kaunis, aga see on ehe. Ja tänu Hollywoodile, mis on pannud lääne arvama, et Nõukogude Liit oligi selline bondilik «Kuldsilma» grotesk, teeks Eesti teene kogu maailmale, näidates kõike nii, nagu see tegelikult oli.

Aga on ju Solženitsõn, Edward Lucas ja Anne Applebaum, protestib lugeja. Inimesed teavad ju nagunii Nõukogude Liidu kuritegudest! Ei, armas lugeja, ei tea. Enamik ei loe raamatuid ega hakkagi lugema. Meie aja teabevahendid on kehvad telesaated ja lõbustuspargid.

Kui me tahame muuta inimeste arusaama ajaloost, tuleb meil teha seda koostöös Disneyga. Või, mis veel parem, luua omaenda samalaadne väljund, mis kajastaks mineviku haiget tegelikkust.

Vello Vikerkaar on Kanada päritolu endine sõjaväelane. Eestisse tuli ta 1992. aastal. Tema sulest on ilmunud eestikeelne lühijuttude kogumik «Pikk jutt sitt jutt» (2009). Tal on oma ajaveeb vellovikerkaar.blogspot.com. Vello Vikerkaare vesteid saab lugeda Postimehest kaks korda kuus laupäeviti.