Lihapirukas

FOTO: Corbis / Scanpix

Kui Jaan Kaplinski arvab (PM 30.07), et keelega on kõik korras, siis on tegemist tõeliselt tänapäevaselt tolerantse inimesega. Ma olen küll uhke selliste inimeste üle, kuid mina ja paljud teisedki oleme kahjuks jäänud arengus seisma, võib-olla koguni Kristjan Jaagu aegadesse.



Ma loodaksin küll keeleinspektsioonist abi. Mitte karistamist, vaid just abi. Miks ei võiks valitud ametnik, kellel on küll õigus karistada, aidata inimestel korrastada silte à la «pirukas lihaga» (lihapirukas), kuid abistades tõsta selliste siltide kirjutajate haridustaset, mitte neid trahvida.



Küll aga kuluks karistus ära näiteks põllumajandusministeeriumile, kes üllitas pressiteate, et paljud naistöötajad lähevad dekreeti, kuigi Lenin on ammu surnud ja Nõukogude Liitu pole ka ammu enam. Miks ei võiks kasutada kantseliidi – rasedus- ja sünnituspuhkus – asemel ilusat eestikeelset sõna «lapsepuhkus»? Mida küll ette võtta ärimeestega, kelle vanavanaisa on mõisatallis korralikult vitsa saanud, nii et on piinavalt häbi olla eestlane? Selline inimene paneb ikka oma äri nimeks Ösel FOODS. Või häbenetakse eesti keeles öelda, et äri on loodud endale raha teenimiseks ja pannakse siis venekeelne SEBE. Venekeelne Reval Buss annaks rohkem infot tegevuse kohta.



Peaaegu 20 aastat kestnud iseseisvas riigis peaksime küll juba aja meelsusest nii vabad olema, et ei häbene oma keelt.



Veel üks tähelepanek tulenevalt mu ametist. Me pahandame Moskvaga, miks ta kirjutab TALLIN, aga samal ajal kirjutame ise RIIA, PIHKVA. See on ju meil äge küll, aga Euroopas on ainult kaks riiki – Eesti ja Läti –, kes ei dubleeri viitadel omakeelseid nimesid rahvusvaheliselt tuntud nimedega. See kohustus peaks küll keeleseaduses sees olema.



Olgem oma keele hoidmisel ja arendamisel armastavad ja kannatlikud, aga visad nagu luigepaar, keda hiljuti autoaknast nägin. Karjatasid kuut inetut pardipoega, aga kord kasvavad neist kuus uhket luike.