Eiki Nestor.

FOTO: Pm

Lõpetagem vapratele ja ilusatele mõeldud muinasjutt madalatest maksudest!


Nad on pensionäridelt une võtnud ja inimesed ei tea enam, mida arvata. Aprillikuine pensionitõus olevat viga ja ilma kärpeta polevat võimalik. Kohusetundlik pensionär on mures – kuidas siis nii, pension niigi pisike, aga ohustab Eesti krooni? Ning siis teatab kuivade arvude keeles kõnelev Eurostat, et meie pensionäride olukord on üks Euroopa kurvemaid, sest kolmandik neist elab vaesuses.



Selles tõsises statistikas ei pruugi kahelda, kuid sinna tuleb lisada veel kaks fakti, mis pensioni suurust otseselt mõjutavad. Eestis on iga kahe pensionäri kohta vaid kolm tööealist inimest, kellele tasutud summade pealt laekub raha pensionide väljamaksmiseks, ja ka siin oleme kindlalt üks Euroopa probleemsem riik.



Ja teiseks, Eesti on eelviimasel kohal sotsiaalkulutuste osakaalu suuruses sisemajanduse kogutoodangust. Vaesuses elavate pensionäride suurus on nende kahe viimase fakti tulemus.



Ning siis kutsuvad meid teadjamehed, professorid ja ka üksikud poliitikud raskel ajal strateegiliselt mõtlema. Tuhat ja tuline, õigemat üleskutset polegi võimalik teha! Aplaus!



Plaksutamise asemel aga paneb mind sellega kaasnev jutt sageli hoopis õlgu kehitama, sest mõnikord näib tulevikku suunatud mõtlemine lõppevat kas eurole üleminekuga või koguni järgmise aasta eelarvega. Kuidas on võimalik ühes mõttelennus korraga kutsuda üles strateegiliselt mõtlema ja ülaltoodud kurbi fakte teades sotsiaalkulutusi vähendama?



Kujutan ette pikka meest, kummaski käes plakat. Ühel neist kutsutaks üles täielisele karskusele, aga teisele oleks kirjutatud «Jooge õlut! Palju!». Strateegiat luues ei saa tulevikku suunatud mõtlemine piirduda järgmise eelarveaasta või järgmiste riigikogu valimiste aastaga. Pensionide asjus tuleb strateegiaid luua vähemalt viiekümneks aastaks ette.



Julgen väita, et pensionide küsimuses on Eestis aastakümneteks ette mõeldud. Ei häbene tunnistada, et seejuures on tehtud ka vigu, lootes lihtsameelselt sellele, et poliitikud ei hakka rahaga hääli ostma. On eksitud ennustustes, sest kogumispensioniga liitunute nii suurt arvu ei osanud keegi ette näha. Järgneva aastakümne valitsustele tekitab see täiendavaid probleeme, 2030 ja hiljem võimul olijad ütlevad aitäh. Vananev ühiskond tekitab sama valusaid probleeme ka näiteks tervishoius, kus strateegiline mõtlemine näib olevat takerdunud seisus.



Pensionide küsimuses on määrava tähtsusega suurus tööealiste ja pensioniealiste inimeste suhe. Selle muutmine on lihtne loosungites, kuid keeruline praktikas. Iga samm, mis võimaldab töö- ja pereelu paremini kokku viia, suurendab sündimust. Iga ühiskonnas tehtav (kas või masust tingitud) kärbe töötab sellele vastu. Võõrtööjõu abil olukorda parandada pole võimalik.



Tõsi, probleemi saab nii paariks aastakümneks edasi lükata, kuid siis avaldub see veelgi räigemal kujul. Lisaks veel suur hulk muid pingeid, mis väikesel rahval seoses sellega kindlasti tõusevad. Seega puudub eeldus pensionidele strateegiliselt mõteldes loota, et selles suhtarvus midagi oluliselt paremaks muutuks.



Seetõttu ei olnud võimalik pensionireformile ka uhkeid eesmärke seada. Pensionireform Eestis peab tagama, et keskmise pensioni suurus keskmisest palgast oleks 40 protsenti, nii nagu praegu. Ja vaatamata sellele, et tööealiste inimeste arv pensioniealistega võrreldes väheneb. Ka paljuräägitud pensioniea tõus pole siinkohal lahendus, vaid üksnes leevendus.



Seejuures tuleb arvestada, et see keskmise pensionäri 40 protsenti keskmisest palgast makstakse tulevikus välja põlvkondade solidaarsusel põhineva sotsiaalkindlustuse ja inimese enda kogutu liitmisel. Selle taseme hoidmiseks tuleb pensione indekseerida ja viimane asjaolu näibki päevapoliitilistele (taktikalistele) huvidele pinnuks silmas olevat.



Kordan: kehtiv indeks hoiab keskmise pensioni 40 protsendi tasemel, mitte ei vii seda 45 või 50 protsendini keskmisest palgast! Seega käitub indeks nii krooni kui ka tulevikus euro suhtes riigimehelikult ja vastutustundlikult.



Indeksi toime on ju lihtne. Kui tõusevad palgad, peavad tõusma ka pensionid. Kui palgad ei tõuse, pensionid ei tõuse.



Praeguseks on pensionide indekseerimises toimunud neli suurt muudatust. Esialgu liigkonservatiivsena tehtu viis palgad pensionidel eest ja headel aegadel tasandasid poliitikud selle puuduse järjekordse poliitilise otsusega. Indeks peaks idee järgi olema aga poliitikavaba.



Teiseks säilib esimese samba ja teise samba koosmõjus olukord, kus 1/3 osas on pension võrdne ja 2/3 osas sõltub inimese palgast ja töötatud aastatest. Järsust majanduslangusest tingituna lisandusid sinna sätted, mis lubavad valitsusel indeksit ajutiselt vähendada ja palkade languse korral (miinusmärgiga indeksi juhul) seda järgmistel indekseerimistel arvestada.



Seejuures saab kõik toimuda eelmise aasta tulemuste alusel, sest laest ei ole võimalik indeksit leida. Tänavu toimus pensionitõus mulluse palgatõusu tõttu. Kui surutis tõusuks pöörab ja palgad jälle tõusma hakkavad, siis tõusevad pensionid aasta hiljem.



Iga muudatus indekseerimisel peab aga lähtuma pikast perspektiivist, mitte soovist järgmine eelarveaasta kuidagi ära klaarida.



Siinkohal on ilmselt sobilik üks vahemärkus. Kuna SKT on langenud 2006. aasta tasemele, siis olevat mõistlik viia ka avaliku sektori tehtavad kulutused samale tasemele. Kuidas seda teha, pidavat olema poliitikute mure.



Ma arvan, et poliitikud saavad selle ülesandega hakkama siis, kui ettepaneku tegijad leiavad lahenduse küsimusele, kuidas viia ka hinnad turumajanduse tingimustes 2006. aasta tasemele.



Lõpetuseks olen sunnitud minema veelgi laiemale pinnale, sest kui sest surutisest muud kasu pole, siis mõni asi võiks selgeks saada küll.



Tunnistagem fakti, et me elame vananevas riigis, kus sotsiaalkulutuste osakaal on Euroopa mõistes äärmiselt madal. Me oleme seetõttu sunnitud tegema pensionireformi ja peame tegema sama strateegilisi otsuseid tervishoius ja hoolekandes.



Me soovime, et rahvus säiliks ja sündimus suureneks. Me tahame võimalikult kiiresti üle minna eurole, sest see oleks kõige universaalsem tee majanduslangusest jagu saada ja oluline suurus ka siis, kui langus tõusule pöörab.



Me loodame hoida avaliku sektori puudujääki langusaastatel võimalikult väikesena, sest muidu poleks meie raha usaldusväärne. Me soovime, et meie inimesed töötaksid valdavalt siin, ei peaks otsima paremat elu mujal, oleksid haritud ja oskajad. Ja siis me veel soovime, et maksud oleksid võimalikult madalad. Kas see kõik korraga on ikka võimalik?



Ja kui millestki loobuda, siis millest? Strateegilises mõttes tähendaks sotsiaalpoliitikast loobumine kaitsejõudude laialisaatmist. Seetõttu lõpetagem see vapratele ja ilusatele mõeldud muinasjutt madalatest maksudest. Madalad maksud meeldivad meile ju seetõttu, et me lihtsalt ei taha maksta, mitte seetõttu, et need oleksid arengu vedajad.