Neeme Korv: kakskeelsuse tagasitulek

Foto: .

Ülikooliaegne sõber, kes enam kui kümme aastat välismaal teadust teinud, külastas sel suvel kodumaad.

«Tead, mis mind häirib – kakskeelsus on tagasi,» ütles ta mulle ärasõidu eel, kui küsisin, mis Eestis on tema äraolekul kõige enam muutunud. «Ükskõik, kuhu sa ka lähed, mida vaatad – reklaamides, pangas, autopesulas, poodides – igal pool on kõrvuti eesti- ja venekeelsed tekstid; jah, tänavasildid ja teeviidad veel ei ole.»

Tean, et mu sõber on tõsine rahvuslane, kompromissitugi – pingutab ehk mõnikord üle. Ometi jäin mõtlema. Kuidas see ikkagi nii on läinud, et me seda siin Eestis ise eriti märganud pole?

Ajakirjanduses rünnatakse teravalt inglise keele pealetungi, tunnetatakse tema mõju kõnes ja kirjas. Omaaegne võitlus vene keele ja russitsismidega on taandunud. Aeg-ajalt räägib üks ja teine, et mõnes poes või söögikohas Ida-Virus ei saanud eesti keeles asju aetud. Aga siis leidub alati neid, kes kohe kinnitavad, et asi pole põrmugi nii hull.

Nüüd tuleks muidugi küsida, kas see on kokkuvõttes hea või halb. Et kas kakskeelsus, mis äriasjad libedamalt jooksma paneb, toob kaasa ka kaksmeelsuse? Või hoopis vastupidi – süvendab üksmeelsust, mis argiasjadelt kandub üle oma riigi tundele?

Võib-olla tajume seda ka nii, et need ei ole just eriti olulised asjad – samas kui teatud valdkondades, näiteks hariduses, reageerib avalik arvamus üsna teravalt. Meenutage või teravat arutelu Katariina kolledži küsimuses.

Et me sellele ülemäära tähelepanu pööranud ei ole, võimaldab teha järelduse, et eesti keel on iseseisvusaastate jooksul hakanud end Eestis piisavalt tugevana tundma. Seda näitab ka küllaltki julge ja avatud arutelu keeleseaduse üle. Ühelt poolt analüüsitakse, milline võiks olla selle õigusakti sisu, kuid samas on esitatud ka küsimusi, kas me üleüldse keeleseadust vajame.

Isegi kui oleme tugevamad ja riigina küpsenud, on selles kakskeelsuse tagasitulekus, nagu sõnastas mu sõber, siiski varjatud ohte. Põhiseaduse paragrahv 6 ütleb: «Eesti riigikeel on eesti keel.» Selle tõlgendus on vahetult seotud preambulis toodud riigi ülesandega tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine.

Põhiseadus kohustab kaitsma eesti keelt riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste asjaajamiskeelena ja seda ei tohiks unustada. Pange tähele – eelseisvate valimiste kontekstis tõstatavad keeleteema kindlasti meie üsna äbarikud, vaid vene elektoraati püüdvad parteid või valimisnimekirjad. Kuid tähelepanelik tasuks olla juhul, kui leevendamisest hakkab rääkima mõni arvestatav erakond.