Reedese Postimehe arvamusküljel on suhtekorraldusfirma Rull & Rumm juhataja Ivo Rull saanud maha pikema tiraadiga linnapea Savisaare poolt tööle võetud nõunike ja muude asjapulkade kohta.
Aarne Ruben: kas keelame perestroikapõlvkonna?
10. august 2009, 01:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kirjutaja sedastab: «Pakkuge, kes võiks järgmisel valimiseelsel viaduktiavamisel kanda linnapea Savisaare mappi või vihmavarju? Variandid: 1. Vanilla Ninja Katrin Tallinna linnavalitsuse referendi ametis, 2. Nexuse Helen Tallinna turvakeskuse kommunikatsioonijuhi ametis, 3. Liis Lass Tallinna botaanikaaia turundusjuhi ametis.»
Nagu Ivo Rulli artiklitele juba ammu omane, on siin jälle midagi põhjalikult segamini aetud. Erinevad poliitilised jõud on läbi aegade noori edutanud, nüüd pannakse seda süüks Savisaarele! Noored saavad noortega ikka kõige paremini kontakti. Kas me keelasime omal ajal poliitikas osaleda näiteks Alo Mattiisenil, kes 1988. aastal oli samuti noor muusik nagu Katrin Siska praegu? Kas Ivo Rull juhtis ka tollal tähelepanu sellele, et Alo Mattiisen ei võiks oma lauludesse panna natukenegi poliitilist sädet? Minu meelest tegeleb poliitik, kes omal alal seitse-kaheksa käiku ette mõtelda suudab, alati metseenlusega. Toetab hakkajaid kultuuriinimesi. See on elu ürgne seadus: eduta noori, sest võib-olla just nemad panevad su hauale kord alpikanniõie.
Rulli loogika järgi oleks tulnud kogu 1987.–1988. aasta läbimurdepõlvkond ära keelata, et nad ei saaks vanade pea kohal «vihmavarju hoida». Alo Mattiisen, Mart Laar, Trivimi Velliste ja teised ei olnud tolleks ajaks õieti midagi saavutanud ehk Rulli sõnastust kasutades: «ei olnud veel midagi näidanud blondi tuka alt». Kas ei saaks nende platsile tulekule tagantjärele kollast kaarti näidata?
Spetsialistide kaasamine linnavalitsusse, millest kõneleb Ivo Rull, on muidugi tore asi. Kuid noori tehnokraate palgale võttes ei tohi unustada humanitaarset funktsiooni.
Lugegem või Stanislaw Lemi geniaalset teost «Summa technologiae», milles juttu sellest, kuidas just humanitaarne funktsioon (või teise nimega enesekontroll) esitab küsimuse: «Aga kuhu me niimoodi välja jõuame?» Kultuuriintelligents, just muusikud, kirjanikud ja filosoofid on otsekui kanaarilinnud kaevanduses, kes kõige esimesena teavad, et lekkima hakkab gaasi ja elu ümbruskonnas hukkub. Kui palju näiteid on mineviku valitsejatest, kes oma nõunikeks (loe: referentideks) võtsid just luuletaja, lauliku. Inimese, kellel leidus tsitra! Ka teravmeelne Harun al-Rašid kõneles ikka meelsamini oma poeedi, kui oma vesiiriga.
Artikli «Beibestuv Tallinna raad» autorile on aga need väärikad kultuuritraditsioonid muidugi tundmatu maa.