Toomas Paul

FOTO: Pm

Kuigi Uku Masing oli orientalist, konkreetsemalt – Vana Testamendi teadlane, ja veel kitsamalt – etiopist, ulatusid ta huvid ning kompetentsus palju kaugemale.


Veel enne kui ta sai Vana Testamendi professoriks, valiti ta usundiloo professoriks, ta pidas loenguid eesti ja polüneesia usundist ning seminare taoismist, pärast sõda luges Usuteaduse Instituudis budismi.



Eruditsioon religiooniajaloos võimaldas neil aastakümnetel, mil ta ei saanud orientalisti ega teoloogina end avaldada, keskenduda folkloristikale, eriti muinasjutumotiivi uurimisele, ta oli 14-köitelise «Encyklopädie des Märchens» üks autoreist.



Uku Masing on öelnud, et oleks mõttetu teha tegemist asjadega ainult selleks, et teada neid ja kõnelda teistele, kes ka peavad teadma. Iga asi, millega tegeleb inimene, on esijoones just selleks, et ta midagi sealt saaks enesele ja oma elule.


Suure osa oma tööst pühendas ta muistsete inimeste maailmanägemise ja usu rekonstrueerimisele ehk ürgilmutuse taastamisele.



Kristlasel on põhjusi küll ja küll tunda huvi ja respekti muude inimeste maailmanägemise vastu. Jeesusele ei saanud olla võõras ükski mõttevälgatus paganlikes usundites, mis kuidagiviisi liigutab inimest. Temas olid liidetud väga erinevad jooned, «sest Jeesuse elus ja elutundes on antud terve inimkonna, oleva, olnud ja tuleva kvintessents. See tähendab sama, mida mõeldakse väites, et ta on täiuslik Jumal ja täiuslik inimene korraga».



Teda huvitasid loomulikult taoism ja budism kui lunastususundid. Esialgu arvab ristiinimene, et tegemist on lausa muuga. Siis hakkab kahtlema, kas inimesest ja elust üldse on võimalik nõnda kõnelda, et üks kirjeldus ei oleks mingis mõttes teise projektsioon mis tahes, olgu nurgalt või kõveruselt erinevale pinnale. Võib ju avastada koguni valemi, mille varal üks kujund on ümberarvestatav teiseks. Kõik tundub identne.



Kuid seegi faas ei ole lõplik. Alles siis ärkab peamine probleem: millisel määral need inimmõistuse tunnetustõe projektsioonide pinnad on konkreetsed, abstraktsed või imaginaarsed? Lobatševski, Riemanni ja Eukleidese geomeetriad on kõik õiged, loogilised. Ometi saab küsida: millisesse neist on mahutatavad kõik kosmoses kogetavad nähted? Või tuleb otsida midagi, mis nad kõik ületaks?



Iseloomulik on poeem «Piiridele püüdes», mida võiks pidada ta usundifilosoofia essentsi äärmiselt intensiivseks esituseks.