Uku Masing koos naise Eha Masinguga oma 70. sünnipäeva tähistamisel Tartus kirjanduse majas.

FOTO: Erakogu

Uku Masingu Kolleegiumi liige Hando Runnel kirjutab, et Masing oli kummaliselt suur vaim. Kõiki neid inimesi, kes on temalt tõuke saanud, ei suuda üles lugeda.



Rääkides Masingust, kasutan oma jutus kahte sõna: mina ja meie. «Mina» tähendab mind, «meie» tähendab Ilmamaa kirjastust, kes on Masingu raamatute põhiline väljaandja, aga see tähendab ka Eha Masingut ja ka Uku Masingu Kolleegiumi. Need on inimesed, kes on Masinguga viimased aastakümned tööd teinud, kas rohkem või vähem õnnelikult, see jääb ajaloo ja ümbruse otsustada.



Masing sündis 1909. aastal, minu isa 1905. aastal. Isa juttudest ma tean, kuidas õpiti, millised olid tingimused, kui venestunud oli kool, ja Masing oli esimene põlvkond, kes pärast maailma- ja Vabadussõda said tulla eestikeelsesse ülikooli, mida veel 19. sajandi lõpus ei kujutanud keegi ette.



See omakeelse ülikooli moraalne tähendus oli tuntav kogu põlvkonnale. Sinna kuulusid ka Bernard Kangro ja Arbujate seltskond, isegi Gustav Suits, kes tuli läbi Soome hariduse Eesti ülikooli õppejõuks, ja kõigile neile oli omane loov suhtumine, nad hakkasid tegema omakeelset teadust, ja samal ajal oli maailm neile avatud, maailm oli ka nende kodu.



Sel põlvkonnal oli korraga täita kaks suurt ülesannet – oma kodu üles ehitada ja uurida, mis asi on maailm. Mõned said sellega hakkama, mõned ei saanud, ja see katkestati 1940. aasta ja Teise maailmasõjaga. Uut aega Masing ei näinud, ja ega ta ei olekski seda osanud nautida.



Uku Masing sündis samal aastal kui Artur Võõbus. Mõlemad õppisid Tartu Ülikoolis ja neil oli enam-vähem ühesugune eriala – mõlemad olid Vana Testamendi ja vanade Ida usundite uurijad. Võõbus oli paguluses, sai maailmas rännata; Masing jäi kodumaale Nõukogude aja vangipõlve.



Tõsi, 1933. aastal käis Masing Saksamaal, aga Saksamaa oli just langenud Hitleri võimu alla. See, mida ta Saksamaal nägi, langes kokku sellega, mida ta juba enne teadis sakslaste ja Eesti-Saksa vahekorra kohta. Eesti jaoks olid Saksamaalt tulnud rüütlid vallutajad ja nüüd nägi Masing, et midagi ei ole sellest ajast paranenud.



Maailma vallutamise plaanidega tegelev Saksamaa oli tema kui usuteadlase jaoks hirmus kogemus. Saksakeelne kultuur on ju Eestis olnud oluline, samal ajal on nende kahe identiteedi vahel pöörane maailmavaateline ja tunnetuslik erinevus.



Oli aasta 1969, kui mina Uku Masinguga lähemalt ja tegevteoliselt kokku puutusin. Masingu 60. sünnipäev lähenes ja mina töötasin Eesti Kirjanike Liidu häälekandjas Looming. Seal me tõstsime üles küsimuse, kas Masing on õigupoolest Eestis luuletaja või ei ole, sest senini oli teda tõrjutud.



Kas kirjanike liidu häälekandja tõesti ei võiks avaldada ühte luulekimpu luuletajalt, kes elab Tartus ja kes on väga tark ja palju kirjutanud, ja kogu aeg olnud tõrjutud?


Nagu siseemigrant, pagulastega võrdsustatud. Ja Loomingu toimetus julges aktsiooni ette võtta ja see luulekimp ilmuski, pärast seda oli jälle aastakümneid vaikust.



Kuid see oli natuke äpardunud aktsioon. Masing ei saanud õieti aru, milleks neid luuletusi vaja oli, ja kirjutas hää mehe poolest neile siiski alla. Et luuletused Loomingus avaldamisele tulevad, mõistis ta alles siis, kui me talle ülelugemiseks korrektuuriveerud saatsime. Ta pahandas, et jätke see temp tegemata – kui mind ei ole eesti rahvale siiani vaja olnud, siis nüüd ka ei ole.



Kuid ta saatis veerud parandustega tagasi ja mina rahustasin ehmunud Loomingu kollektiivi, et kui mees saadab koos tõrjuva kirjaga tagasi ka parandustega veerud, siis ta ei ole avaldamise vastu, vaid tuleb mõista tunnet, mis teda valdas – ja tõesti, ta ütles tõde – siiani pole teda vaja olnud. Ja tulla nüüd avalikkuse ette – mida see tähendab? Kas toimub pööre, muudatus? Ei toimunud.



1985. aastal Uku Masing suri. Kirjanike liidus ütles Paul-Eerik Rummo, et oleks vaja Masingut uurima ja avaldama hakata. Alguses tegime seda Eha Masinguga kahekesi, kuid siis vaatasime, et töö on nii suur, et selleks tuleb teha Uku Masingu Kolleegium. Sinna kuulus kümmekond inimest, kes olid lubanud teha Uku Masingu pärandiga, mida suudame ja jõuame. Kolleegiumis oli osa tema õpilasi –  Toomas Paul, Vello Salum, Kalle Kasemaa, Jaan Kiivit, Jaan Tooming, kes on Masingut laulnud ja lugenud, Kristi Salve Eesti Kirjandusmuuseumist ja Eha Masing ise.



Kirjastus Ilmamaa on võtnud üheks oma kohustuseks Masingu pärandiga tegelemise ja selle väljaandmise. Siiani on Ilmamaa seda tõotust täitnud. Nende aastate jooksul oleme saanud Masingust välja anda umbes 30 raamatut. Lisaks Ilmamaale on teisedki kirjastused mõne raamatuga lisa toonud. Kas see on suur töö või väike töö, seda ei oska ma öelda, kuid kui vaadata, kuidas Masing on nende aastatega kultuuris käibesse läinud, siis mingi mõju on neil raamatutel kokku ikka olnud.



Kõiki neid inimesi, kes on Masingu heaks midagi teinud, temalt midagi õppinud või temalt tõuke saanud, ei suuda ma üles lugeda.



Masing oli kummaliselt suur vaim, tema mõtlemisvõime oli suur ja haare väga lai. Tema õpilased võtsid igaüks endale meeldiva lõigu. Linnart Mäll võttis oriendi.



Masingul on raamat budismist, ka Mäll alustas budismiga. Nüüd on tal juba oma koolkond ja omad õpilased. Jaan Kaplinski asjaks sai luule. Hilisem austaja Kalle Kasemaa, keda tunneme juudi kirjanduse tõlkijana, võttis Masingust Testamendi aegadega seotud kauged keeled. Jaan Tooming võttis Masingust kosmoloogilise haarde ja käib oma tunnetusega nagu šamaan, seal, kus Masing käis ja kuhu meietaolised ei saa kaasa minna. Ja nii edasi.



Masingu austajad jagunevadki kahte leeri – ühed räägivad temast kui teoloogist, teistele, ja ka minusugusele, on olulisem tema luule. Nende kõrval tegeles Masing ka Eesti ja meie sugulasrahvaste ajaloo ja hingelaadi uurimisega ja leidis muu hulgas, et meie, soome-ugri rahvaste elu- ja hingelaad erineb põhimõtteliselt indoeuroopa omast. Siin ilmneb tõuline lahknevus eestlaste ja teiste ugrilaste ja näiteks germaanlaste ja slaavlaste vahel.



Neid erinevusi tuleb aktsepteerida ja mitte moraalijutlusega asja ajada – miks te olete niisugused või naasugused, olge kõik nagu nemad! See «olge nagu nemad» on nooreestilik mõtlemine – olgem nagu prantslased! Avastus, et me oleme erinevad, oli üks kultuuri normatiivsuse hüpe.



Ma ise olen Masingu määratlemiseks kasutanud Masingu enda öeldud lauset – ainult udu on kindel. See tähendab, et kõik kindel asi on väga hajutatud olekus. Udukogud, «Udu Toonela jõelt», «Saadik Magellani pilvest». Need raamatud, sõnad ja mõtted on kõik Uku Masingu ollus. Nii pihustunud, nii peen, et seda ei mõõda kaaluga ega grammiga, ainult mõttega püüame selle kinni.



Kui sama intensiivsusega Uku Masingu kirjutatu uurimist ja väljaandmist jätkata, jätkuks umbes kümneks aastaks tööd. On palju selliseid materjale, mis nõuaksid põhjalikumat tegelemist, näiteks Masingu Vana Testamendi kommentaarid.



Mõni küll ütleb, et see on kurioosum, et teadus on edasi läinud ja on uusi seisukohti, aga inimese elu ja tema avastuste ainukordsus, see ikkagi jääb. Ja kui see ei ole nähtavale toodud, siis võib tulla ja sülitada üle õla, et no mis ta tegi. Kui suure töö, millel ei ole enam aktuaalset väärtust, ära näed, siis võtad ikka mütsi maha – milline suur saavutus, milline suur isik.



Sest kui me Euroopasse läheme, siis mõni rahvas ja riigikene, mis on tema suurus? Ta näitab juba mõni aastasada varemeid sellest kultuurist, mis tal kunagi oli. Kui Masingust muud ei ole, siis teeme vähemalt uhked varemed, mida saaks näidata kaua, nii omadele kui ka «väliskülalistele». Antaks vaid aega, jätkuks vaid jõudu!



Uku Masing


•    Sünninimi Hugo Albert Masing


•    11. august 1909 Raplamaa – 25. aprill 1985 Tartu


•    Eesti teoloog, luuletaja, folklorist ja etnoloog. Ta oli tuntud polüglott, tegeles maalikunsti, kalligraafia, botaanika ja muuga.


•    Uku Masingu pärandi uurimise, korraldamise, arhiveerimise ja levitamisega tegeleb Uku Masingu Kolleegium.



•    Valik raamatuid:


    «Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohalt», Ilmamaa 1993, 2008


    «Budismist», Ilmamaa 1995


    «Pessimismi põhjendus», Ilmamaa 1995


    «Üldine usundilugu», Ilmamaa 2000



Luuletus


NYYD sa istud maa ja mere äärel,


põlvil raamat, paokil väsind suu,


eksind liblikas käib korraks säärel,


mõtteid pidi ronis keegi muu.


Aina vaiksemaks jääb haljas kuju,


hele kivi keset hahka vett,


kus veel harva idatuule tuju


ajab atru sinihalli ett.


Varsti valge merigi nii mallis,


et ma neeme varju temal näen,


kui Su juustelt, tydruk õhtukallis,


taeva piiri vetest leidma läen.


Muud ei ole enam teie vahel


kui vaid õhukene kirmest sein,


varsti oled virvenduseks lahel,


oled tukkuv mänd ja pehme hein.



Meeles mis vast oli, silmis praegu


tundub täna Sinus kõik see koos,


mis võib läbistada võõraid aegu


nagu kala kolletavas voos,


enne kui veel vaatad olen juba


kuulamas Su pangasinist häält


ja Su nägu on kui õitsev uba


viduvinus kauge põllu päält.


Mõeldes vastu lõuna kõuetaevast


Sind, nefriidist lämme pilve raas,


ei ma oota pääsu mingist vaevast,


olen kiviks Sinu varbail maas


ega mõista soove kujutella,


päeva paremat kui vajuv see


yle Sinu pilgu tuhmuvhella,


läbi helevalgeks tukkund vee.



[3. VII 1939]



Uku Masing (kogust «Ehatuule maa»)


    «Keelest ja meelest», Ilmamaa 2004