Aivar Pohlak: meid päästab vaid surm

Aivar Pohlak. Foto: Elmo Riig / Sakala

Paarkümmend või pisut enam aastat tagasi, iseseisvususu tärkamise aegu, vastas kunstnik Jüri Arrak ajakirjaniku küsimusele, mis päästaks eesti rahva, loo pealkirjas toodud moel.

Mõni nädal tagasi, kui hakkasid tulema teated, et meediatoimetusi õhutatakse – ilmselt Eesti–Brasiilia jalgpallimängu rahvast ühendavaks ja ülendavaks sündmuseks tõusmise hirmus – kõnealusele sündmusele halba valgust suunama, meenus mulle too lause taas.

Ja ma taipasin selgemalt kui kunagi varem, et 20. sajandi lõpul iseseisvaks saanud väikesel maal on väga raske loota, et midagi oleks teisiti: meie sise­lahingud on alles käimas, naabrile on tema pattude eest kätte maksmata ja tema peale aastasadadega hinge kogunenud sapp välja sülgamata ning hing ei ole nii suur, et jaksaks kibeolluse ära seedida ja alla neelata – seda saab kõige lihtsamalt tõesti teha vaid surm.

Ei saa ka järsku kapitalismi hüpanud riigis vaid 20 aastat hiljem ühtki omanikku huvitada esmaselt miski muu peale kasuminumbri, eriti olukorras, kus ta on elanud üle ühe ja võitlemas teise majanduslangusega, ning teistmoodi saavad mõtlema ja tundma hakata alles tema lapsed, kes pole pidanud unistama närimiskummist ega teksastest; raha on sellel väikesel maal vähe, nagu inimesi-tarbijaidki, ja võitlus raha pärast halastamatu nii omavahelises kui ka rahvale mõjuvas tähenduses.

20 aastat tagasi olime kõik rohkem või vähem Nõukogude inimesed, kes kasvatatud usus ideaali, mis oli nagu jumal, sest temani polnud võimalik jõuda, aga mida jumalaks ei tohtinud kutsuda, aga osa meist olid juba siis küünikud; küllap need, kes oma ühe või teise omaduse pärast olnud varemgi ühes või teises teenistuses – kupjad ja pealekaebajad on olnud alati meie oma rahva hulgast ja selline inimene elab raske aja kõige kindlamini üle ja kohaneb uue olukorraga kõige kiiremini.

Teisiti ei saa olla ka riigi tasandil, eelmise ajastu taak püsib nagu puuk meie seljas siingi ja loogikat appi võttes küllap mitte seal, kus teda meile näidata püütakse, ja oskan vaid aimata, mida tähendab see, et üks nädalaleht järjepidevalt kõikvõimalikke uurimismaterjale enda parema müümise ja protsesside suunamise ühishuvi rahuldamiseks teele saadab, surudes aeg-ajalt kätt teistegi halbade tähendustega.

Tõepoolest, surm päästab alati, ometi usun ja arvan, et väärime ja suudame rahvana enamat – asjaolu, et oleme elus ja iseseisvad, peaks kõike olnut arvestades tähendama, et meil on oma sõna öelda ka tulevikus, aga enne tuleb meil toime tulla iseendaga, et sinna jõuda, ja mitte ükskõik kuidas, vaid koos oma ainulaadse kultuuri ja loodusega ja muidugi ka oma kogemusega sellest, kuidas sellessinatses maailmas ellu jääda.

Muu hulgas vääriksime peaministrit, kellest ei püütaks teha süüdlast kapitalismi üldkriisi puhkemises, vaid keda näidataks sellise riigijuhina, nagu ta tegelikult on ja oma neis omadustes, mis teda sellesse rolli viinud; vääriksime linnapead, kellest ei püütaks teha kepijukut ja suli, vaid keda näidataks teatava rahva osa tõelise liidrina; ja vääriksime erakondi, kes üheskoos moodustaksid igaüks oma

parimas kompetentsis riiki juhtiva jõu ja koosluse, selle asemel et moodustada koalitsiooni ja opositsiooni.

Olen kindel, et vääriksime ka uut põhiseadust, sellist, kus kirjas see, kuidas meie riik välja peaks nägema, mitte sellist, kus kirjas võimalused võimulolijate kiusamiseks.

Mõistagi väärime ka sajandi jalgpallimatši ja just praegu, sest vajame kinnitust, et oleme rahvana olemas ja elus – meile sisendatakse päevast päeva ju vastupidist – ja kui tähendust, et enne lõpuvile kõlamist ei tohi ja ei ole põhjust alla anda.

Mõelge, mida see kujund tähendab eesti inimese ja eesti rahva elu mõttes.

Kurb, kui lõpuvile jääks meie ainsaks heaks võimaluseks, isegi kui kõneleme vaid meist kui ühest põlvkonnast eestlastest.