Kaarel Kaas

FOTO: Pm

Moskva käitumismuster Gruusia suunal on endine


Täna aasta eest, veidi enne südaööd alustasid Gruusia valitsusväed sõjalist operatsiooni Lõuna-Osseetias. Sellel pealetungil oli kaks eesmärki. Esiteks suruda maha separatistliku piirkonna pealinnast Tshinvalist Gruusia üksuste ja asulate pihta suunatud raskerelvade tuli ning teiseks peatada samal päeval üle Vene-Gruusia riigipiiri Lõuna-Osseetiasse sisenenud suurte Vene väeüksuste edasiliikumine.



Etniliste grusiinidega asustatud Lõuna-Osseetia külad olid selleks ajaks Tshinvalist ja selle naabruskonnast lähtuva miinipilduja- ja käsirelvade tule all olnud juba nädala jagu päevi ning inimohvreid nii rahuliku elanikkonna kui ka sõjaväelaste seas loendati kahekohaliste numbritega. Raskerelvade tuld korrigeeriti muu hulgas ka Tshinvalis asuva Vene rahuvalvevägede baasi territooriumilt – vähemalt nõnda väitsid sündmuskohal viibinud Vene ajakirjanikud. Lõuna-Osseetia «vabariigi» juhtimise olid selleks ajaks juba mõne aasta eest üle võtnud Vene luureohvitserid ja sõjaväelased. Jutud «kontrollimatutest» separatistlikest võitlejatest on legend.



Vene väekolonnide sisenemine Lõuna-Osseetiasse pani Thbilisi toona silmitsi valikuga: kas teha meeleheitlik katse seista oma riigi rahvusvaheliselt tunnustatud piiride eest või vaadata käed rüpes pealt, kuidas hiljemalt päeva või kahe pärast on Osseetia de facto Vene vägede okupeeritud territoorium. Ning see tähendab – kui mitte püsivalt, siis vähemalt aastakümneteks kaotatud.



Paraku täna, aasta hiljem, reaalsus just selline ongi. Gruusia on kaotanud nii Lõuna-Osseetia kui Abhaasia, mõlema enklaavi kontrolljoonel seisavad Vene Föderatsiooni piirivalveväed ning lootus piirkondade ühendamiseks ülejäänud Gruusiaga on puhtalt teoreetiline.



Thbilisi tegi aastatagused otsused kriisiolukorras ning nende kritiseerimine tagantjärele tarkuse valguses on küll lihtne, kuid ennatlik. Viimast eelkõige seetõttu, et toonane olukorrahinnang nii Thbilisis kui läänes tugines eeldustele, mis viiepäevase augustisõja kestel kokku varisesid.



Iseenesest olid eeldused õige lihtsad: Moskva üritab vähemalt vormiliselt käituda vastavalt läänes aktsepteeritavatele tavadele, et täiemõõduline sõda oma naaberriigiga ja rahvusvaheliselt tunnustatud piiride muutmine jõuga on mõeldamatu. Lihtlabase konventsionaalse sõja alustamine ja selle laiendamine kogu Gruusia territooriumile tagas seega Moskvale strateegilise üllatusmomendi.



Muidugi, ei ole midagi uut siin päikese all ning peaaegu sama stsenaariumi on Venemaa juba varem kasutanud. 1992. aasta juulis algas sama mustrit järgides konflikt, mis lõppes Moldovale Transnistria piirkonna kaotamisega.



Venekeelse vähemusega asustatud Transnistria piirkonnas toimusid madala intensiivsusega rünnakud Moldova valitsusvägede ja asutuste vastu seni, kuni toonane Moldova president Mircea Snegur seisis valiku ees: kas tõmbuda pidevalt tagasi ning lõppkokkuvõttes loobuda osast territooriumist või alustada sõjalist vastuaktsiooni. Snegur valis viimase. Seejärel sekkusid aga ülekaaluka jõuga viivitamatult Vene väed «agressori korralekutsumiseks» ning «rahule sundimiseks», tulemuseks oli Transnistria okupeerimine Vene vägede poolt ning Moldova riigi ebastabiilsuses hoidmisele tõhusalt kaasa aidanud külmutatud konflikt.



Ning täpselt sama mustri lahtirullumist – nii banaalne, kui see ka ei tundu – võime näha praegu, aasta pärast mulluse augustisõja ametlikku puhkemist. Juuli viimastest päevadest alates on Vene poolelt pidevalt laekunud teateid Gruusia ettevalmistatavast «agressioonist», neist viimane kolmapäeval Vene kindralstaabi ülema asetäitja Anatoli Nogovitsõni suu läbi. Nende eesmärgiks on valmistada Vene auditooriumi ette võimalikuks konfliktiks ning survestada Thbilisit psühholoogiliselt. Miks peaks Gruusia ründama Abhaasias ja Lõuna-Osseetias paiknevaid ülekaalukaid Vene üksusi, jääb muidugi selgusetuks.



Viimase nädala kestel on Moskva infoagentuurid teavitanud Tshinvalit väidetavalt tabanud Gruusia suurtükitulest. Informatsioon, mille piirkonnas viibivad välisvaatlejad ümber lükkavad ning mis oma iseloomult meenutab teateid Nõukogude külade tulistamisest Soome suurtükiväe poolt 1939. aastal. Samal ajal on Vene vägede kontrolli alt olevalt territooriumilt korduvalt tulistatud Gruusia siseministeeriumi üksuste positsioone.



Vene väed ja nende osseetidest abijõud on asunud Lõuna-Osseetiale kuuluvatena piiritulpadega markeerima grusiinide külasid Osseetia külje all, Thbilisi keskvõimu kontrollitavatel aladel. See tegevus ei ole juhuslik ning teenib kahte eesmärki – testida lääne avalikkuse reaktsiooni ning sundida Thbilisit reageerima. Viimase jaoks on valikud halvad.



Sellisele tegevusele vastu astudes käivitub automaatselt eskalatsioonitsükkel, milles järgmisteks sammudeks võivad saada relvastatud kokkupõrked ning seejärel näiteks Vene vägede väljumine separatistlikest piirkondadest ning viimaste ümber uuesti n-ö puhvertsoonide jõustamine – koos praegu Gruusia keskvõimule alluva territooriumi osalise okupeerimisega separatistlike «vabariikide» julgeoleku tagamise ettekäändel. Teiseks võimaluseks on mitte reageerida ning seista silmitsi siseriikliku opositsiooni süüdistustega Gruusia maa-alade vabatahtlikus venelastele loovutamises.



Erinevalt mullusest augustist on olukord Gruusias aga praegu Euroopa Liidu ja Washingtoni tähelepaneliku jälgimise all ning see seik võib sellesuvise kriisi puhul osutuda otsustavaks olukorra rahumeelsel lahenemisel. Seda eeltingimusel, et Moskva otsuselangetajate peades kaaluvad uue sõjalise kampaaniaga seotud kaod välispoliitilises kapitalis üles võimalikud boonused.



Kuid praegune, alates tänavu aprillist juba neljas eskalatsioonitsükkel Kaukaasias pole veel kaugeltki läbi.



7. augustile 2008 eelnes kolm pingelist nädalat.


Autor väljendab artiklis isiklikke seisukohti.