FOTO: .

Must lagi on meie toal. Omavalitsused, kes suvel tegid tänavavalgustuse arvelt kokkuhoidu, kavatsevad ka sügisel sama liini jätkata.


 «Ööd jäävad Järvamaal kottpimedaks,» kõlas sünge pealkiri eilses Järva Teatajas. Taustaks muidugi omavalitsusjuhtide ohked, elanike hirmud, politsei hoiatused jne. Masendav.



Küllap pole Kesk-Eesti ainus säärane paik. Ja polegi! Ajakiri Time kirjutab, et pimedusse on mattunud ka Dörentrupi linnake Saksamaal, kuid artikkel ise on läbinisti... positiivne. Ja nimelt – pruugib kellelgi asula 9000 elanikust tekkida vajadus öistel tänavatel jalutada, võtab ta taskust mobiiltelefoni, valib numbri ja – voilà! – mõne minuti pärast särab tee valguses.



Säästuideed ei nuputanud välja mingi kulukas ajutrust, vaid hoopis reklaamialal töötav Dieter Grote koos oma abikaasaga, kes lihtsalt muretsesid, kuidas lapsed pimedas koolist-trennist koju saavad. Kohalik energiaettevõte lõi kaasa – programmeeriti tarkvara, muretseti seadmed.



Time’i loost ei selgu, kas Eesti on nende viie riigi seas, mis juba innukalt Dörentrupi lahendust juurutavad. Millegipärast kardan, et ei ole. Miks ei võiks me hädaldamise asemel mõnikord kindlaks teha, kas ümberringi valitsev kottpimedus polegi tingitud hilisest tunnist ja raskest ajast, vaid hoopis sellest, et me käime ringi, pea maas. Ja kott peas.