Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2009/07/13/206659t1h8210.jpg)
Üks tänase Postimehe uudislugudest kirjeldab kurba seisu Tallinna ingliskeelses koolis, kus õpivad siin töötavate diplomaatide lapsed. Teine artikkel jutustab sellest, et Eesti riik soovib ühe mõne aasta pärast tööle hakkava Euroopa Liidu IT-agentuuri asutamist just Tallinna.
Mõlemad lood on seotud Eesti mainega. Nadis seisus kool toob meile halba kuulsust. Kui ELi infotehnoloogia haldamise ja arendamisega tegelev asutus õnnestuks saada Eestisse, siis kindlasti kasvataks see meie tubli infotiigri mainet.
Eesti IT-firmade müügimehed räägivad, et muu ilma ajakirjandusse jõudnud lood
e-valimistest ning mõnest teisestki uuendusest aitavad neid nende töös. Vähemalt esimese kontakti loomise võimalike ostjatega tegevat e-riigi maine lihtsamaks. Mis see siis muud on kui maine muutumine maiseks varaks?
Oleks tõesti tore, kui vanadele ja juba tolmuma kippuvatele uudistele lisanduks mõni uus ja julgustav. IT-agentuuri loomine Tallinna näitaks, et Euroopa Liidu partnerid usaldavad ses vallas Eestit piisavalt. Usaldusväärsest mainest lõikaks kindlasti kasu ka erasektor. Seda lisaks otsesele tulule, mida asutuse töökohad ja tellimused toovad. Sellise agentuuri Eestisse toomise nimel tasub ametnikel ja poliitikutel kindlasti pingutada ning võidu korral avalikkusel neile ka kiitust jagada.
Ent rahvusvahelise haardega asutused vajavad ka sobivat keskkonda. Eesti Rahvusvaheline Kool on üks killuke ja näide sellest. Asutustes töötavad inimesed, kellel on lapsed, ja lapsed peavad käima koolis. Siinse ingliskeelse kooli materiaalne olukord on vilets, ehkki 16 000 euro suurune õppemaks ületab väidetavalt teiste riikide tavalist taset, rääkimata Eesti keskmisest aastapalgast.
Siin töötanud diplomaadid räägivad sellest oma kolleegidele kodumaal ja loomulikult ei taha siis pere ja lastega diplomaadid kandideerida ametikohale Eestis. Jäävad üle lasteta noored ja pensionieelikud. Esimesed pole veel jõudnud oma riigi teenistuses kuigi palju kogemusi ja sidemeid omandada. Teistest saavad küll loodetavasti samuti Eesti sõbrad, ent kuna nad peatselt pärast Eestist lahkumist ka ametiga hüvasti jätavad, ei jää neil kahjuks kuigi palju aega oma ametivendadele jutustada, kui tore ja tubli (IT-) riik Eesti on.
Kuna eelkõige diplomaatide lastele mõeldud kooli omanik on mittetulundusühing, ei ole siinkohal vast põhjust süüdistavalt Eesti riigi poole näpuga näidata.
Küll aga võiks need kaks lugu panna meid mõtlema, kui mitmekülgselt on vaja siinset keskkonda arendada, selleks et väikeses Eestis saaks tahtmise korral suuri asju teha.