/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2009/03/06/144470t1h5e39.jpg)
Disainist
Lugejate kirjad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Disainiks sõnatakse seegi, kui kunstipäraselt kujundatud kohvikannu tila hakkab valamisel siivutult tilkuma ja kaas ähvardab vallanduda, muutes tolle argieseme eesmärgikohase kasutamise tülikaks. Paraku disainitakse ka teksti-TV sõnumeid: värvilisel, reeglina rahutult siiruviirulisel taustal näidatakse sellest üsna napilt heledamaid pisitähti, mis paraku jäävad loetamatuks.
See, mida on üldiselt hakatud resolutsiooniks kutsuma, kuigi peaks õigupoolest tähendama (rõhtsuunalist) lahutusvõimet, küünib praeguse TV-standardi puhul vastuvõtul reaalselt kuni 350 jooneni ekraani laiuses. Kui aga igasse kirjaritta surutakse, pealegi lubamatult kasinas kontrastis (heleroheline ja sellest napilt heledam roheline!), peaaegu kuuskümmend tähemärki koos tühikutega, jagub horisontaalis igale nendest napilt viis ähmast rastrijoont. Vähevõitu, et loetavust tagada.
Niisiis ei saaks teletekstide kirbukirjal ja tausta kunstipärasel «disainimisel» olla mingit põhjendatud funktsiooni. Samas võrdluseks: YLE saadetes on tekstiridade tavaliseks pikkuseks umbes 40 tähemärki. Ja need on loetavad.
Heino Pedusaar
Nimedest marmortahvlil
Lugenud kirjanik Enn Nõu arvamust «Eesti rahva oma vabadussammas» (PM, 22.07) leidsin oma ja paljude kaaskannatajate murele leevendust. Nimelt minu onu Vassili Männikov (Männik), Vabadussõja soomusronglane, reamees, 25 aastat vana, on Tallinna Kaitseväe kalmistu matmisraamatu sissekande nr 618 järgi maetud 1. septembril 1920 (haua asukoht: III osa, III jagu, II rida, haud nr 774 – väljavõte Eesti Sõjahaudade Hooldeliidu Pärnu osakonnast nr 192, 23.04.1998).
Vene võimude käsul tehti pärast Teist maailmasõda Vabadussõjas langenud sõjameeste kalmud maatasa. Rüvetatud pinnale maeti Tallinna sõjaväehaiglates surnud haavatud punaväelased, toimus nii-öelda pealematmine. Olen ametnikelt pärinud aru kaitseväe kalmistule maetud vabadussõdalaste edasise saatuse kohta. Vastus on alati ebalev: «Ootame veel.»
Kasutades ajahetke, toetan igati Enn Nõu ettepanekut raiuda nimed marmortahvlile (mehised teod väärivad seda). Leides samba jalamilt teadaolevaid langenud sõjameeste nimesid, olen kindel, et mina ja mu järeltulijad pärgavad võidusammast lilledega.
Feliks Männikov, Pärnu