/nginx/o/2020/06/09/13143953t1hd334.jpg)
/nginx/o/2009/07/21/210471t1h884b.jpg)
Võib-olla küünilistele on enesestmõistetav, et see nii on, kuid siiski paneb imestama, et poliitika, millest oleneb nii paljude inimeste elu, sõltub tobedatest ärplustest ja pealiskaudsetest žestidest.
Repliik: žestide mäng
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teisalt on koomiline, kui lihtsustavaks ja sisuvabaks võivad poliitilisi suhteid keerata isegi kõige haritumad inimesed, kelle CVd on täiesti hämmastavad. Pean silmas näiteks USA välisministri paari kuu taguseid sõnu, et Põhja-Korea käitub nagu «tähelepanu nõudev teismeline», kellel ei ole ainsatki sõpra.
Põhja-Korea tulistas aga vastu, nimetades Hillary Clintonit «naljakas tädiks». «Vahel paistab ta nagu algkoolitüdruk ja teine kord on nagu penskar šoppamas,» ütles üks riigiesindaja. Ah? Mõistetamatu, kes siin siis vanem on. Kõigest paar kuud hiljem, üleeile, võttis aga USA endine riigipea Bill Clinton vastu Põhja-Korea tütarlapselt kingitud lilli ja poseeris ühisfotodel.
See kõik tekitab küsimusi. Põhja-Korea küll viriseb nagu väikelaps, aga samas saab ka täpselt seda, mida ta nõuab – just nagu virisev väikelaps.