Kahtlasevõitu surveavaldus õiguskantslerile
Juhtkiri: kes tegi? Ise!
5. august 2009, 00:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juhan Kunderi tuntud rahvajutus «Vigur rehepapp» valab nimitegelane vanapaganale sulatina silma ja ütleb, et tema nimi olla Ise. Kui sel viisil häda saanud vanapagan lähedaste kostmise peale karjub: «Ise tegi! Ise tegi!», saavad teised tublisti irvitada.
«Ise tegi» võiks olla ka valitsusparteide ja roheliste eilse käibemaksuteemalise kirja alapealkiri. Õigupoolest on tegemist seletuskirjaga kolme erakonna seaduseelnõu juurde, mis esitati riigikogu esmaspäevasel erakorralisel istungil.
Dokument maalib sünge pildi, mis juhtub Eestiga, juhul kui käibemaksu tõstmine viisil, nagu see läbi viidi, peaks osutuma põhiseadusvastaseks. «Likviidsuskriis», «eurost loobumine», «Läti stsenaarium», «krooni devalveerimispaanika» on vaid vähesed näited kirja läbivatest fraasidest. Aga kas oleks praegu põhjust selliseks äärmusteni läinud vaidluseks, kui otsustajate eeltöö olnuks korrektsem? Küllap nad tunnetavad, et ega ikka olnud.
Kolmiku rahandusministeeriumi kaasabil kokku pandud ühisdokument avaldab üpris pretsedenditul ja varjamatul moel survet õiguskantslerile. Allakirjutanute ilmselge soov näib olevat, et Indrek Teder siiski hoolikalt järele mõtleks ja ehk isegi loobuks plaanist pöörduda käibemaksu küsimuses kohtu poole.
On ütlematagi selge, et õiguskantsler peab käituma nüüd ja edaspidi vastavalt talle seadusega pandud kohustusele. Tema ülesanne, nagu Teder ka ise riigikogu ees sõnastas, on valvata selle järele, et põhiseaduse printsiipidest kõrvale ei kaldutaks.
Kuidas edasi, võiks avalikkus nüüd küsida. Kas pärast Tederi võimalikku sammu üritatakse avaldada survet ka riigikohtule?
Esmaspäeval riigikogu erakorralisel istungil leidis aset üsnagi huvitav emotsionaalne parlamentaarne debatt. Ühe väikese, ent küllaltki olulise agaga. Ja nimelt, kui inimene on teinud vea, on tal võimalik käituda mitmel moel. Võimalik on seda tunnistada – eksimine on ju inimlik ja seda üldiselt ka mõistetakse. Kuid võimalik on ka hakata iga hinna eest oma joru ajama. Ja end nii narriks teha.
Eesti poliitilises kultuuris puudub kahjuks oma vigade tunnistamise hea tava – millegipärast arvatakse, et endale kindlaks jäämine on alati avalikkuse silmis tulusam. Paraku just seepärast mõjuvadki poliitikud rahva silmis tihti naeruväärsetena.
Õiguskantsler ütles riigikogus, et tema ettepanek on suunatud tulevikku, ja esmaspäeval esitatud eelnõu võikski juba võtta positiivse märgina – oma vigadest on justkui aru saadud. Paraku on eelnõu pigem tehnilist laadi hädaabinõu. Selgeks rääkida tuleks aga nimelt see, kuidas tulevikus selliseid olukordi vältida.