NATO uus juht Anders Fogh Rasmussen ei ole halb valik, aga murranguid temalt oodata ei maksa.
Ahto Lobjakas: NATO uus nägu
4. august 2009, 00:14
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peasekretärid on alliansis oma rollilt käilakujud. Nad juhatavad Põhja-Atlandi Nõukogu kohtumisi ning reisivad pealinnade vahel, tihti «kerjakauss käes», nagu armastas öelda Rasmusseni eelkäija Jaap de Hoop Scheffer, palumaks missioonidele rohkem mehi ja tehnikat. Reaalne võim ei asu mitte Brüsselis, vaid Washingtonis – ning veidi ka Londonis, Pariisis ja Berliinis.
Taani endise peaministrina mõistab Rasmussen meie maailmanurga muresid. Väikese eduka riigi juhina teab ta üht-teist lahenduse kohta. Aga tema käed on seotud asjaolude poolt. Ja asjaolud on Eesti-suguse riigi jaoks üha vähem soodsad.
Rasmussenigi ajal jääb NATO suurimaks – ja ainsaks – globaalseks prioriteediks Afganistan ja võitlus islamiterrorismiga. Taustaks Lääne suhted moslemimaailmaga. Rasmussenil tuleb siin kohe liikuda isiklikult üldisele. Taani peaministrina keeldus ta 2005. aastal piiramast sõnavabadust, kui prohvet Mohamedi karikatuurid kohalikus lehes põhjustasid vägivallalaine islamimaailmas.
Meie ajastu suurim konflikt on tsivilisatsioonide konflikt. Aga mitte Samuel P. Huntingtoni oma, mis jookseb piki Narva jõge. Sest Venemaa ei ole tsivilisatsioon, vaid kõrvalekalle läänest. Vastamisi pole ka mitte demokraatia ja autoritaarsus, nagu näevad asja neokonservatiivid (Afganistanis lepiks NATO heal meelel stabiilse autoritaarsusega). Vastamisi on lääs ja radikaalne islamimaailm – Afganistanis ja mujal, aga sisserännanute näol ka läänes endas.
Venemaa on NATO prioriteet, kuid seda koostöö, mitte vastasseisu mõttes – nagu ütles eile Brüsselis ka Rasmussen. Nagu mujal, esineb siin 28 liitlase vahel erimeelsusi. Erinevad ohuhinnangud soosivad eri poliitikaid. Koostöö on NATO kui terviku huvides, rõhutas Rasmussen.
Eesti jaoks on siin mitu olulist järeldust. Esiteks, loobuda tuleb maailmapildist, kus NATOt nähakse toetuspunktina etteantud, ajatutele rahvuslikele huvidele. NATO väärtus sisaldub selle ühtsuses, ühtsus eeldab liitlaste mõõdukust erahuvide teostamisel. Teha tuleb valikuid, mis teiste liitlaste vaatepunktist on arukad. Sest NATO artikkel 5 ei ole jumala sõna, vaid sõltub liitlaste poliitilisest otsusest.
See ei tähenda, et lääs tahaks Eestilt järeleandmisi Moskvale. Eesti peab tegelema oma kontrolli all olevate ohufaktoritega. Esmajoones tähendab see pingemaandust vene vähemusega. Selleks, et kui liitlaste abi peaks vaja minema, ei oleks kellelgi midagi ette heita.