Mulje mõttetalgute ebaõnnestumisest võib osutuda petlikuks
Juhtkiri: teevadki ära
3. august 2009, 22:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Iga suurt kordaminekut ähvardab kordumatuks jäämise oht. Kui vaadata üksnes osavõtjate arvu, siis oli see 1. mai «Minu Eesti» mõttetalgutel muidugi tilluke võrreldes 2008. aasta erakordselt hästi õnnestunud «Teeme ära!» prügikoristuskampaaniaga. Asja sisu ja paljude tegijate jätkutoimetusi vaadates ei maksa mõttetalguid siiski ebaõnnestunuks nimetama tõtata.
Harjumus hoolida ühistest asjadest ja valmisolek ka tegutseda koos naabritega muudab Eestit põhjamaisemaks, nagu me seda ju soovimegi. Ei, mitte kõledama ilma, vaid soojemate ja usalduslikumate inimsuhete tähenduses.
On päris suur vahe, kas saame elada Eestis, kus omakandiinimesed korraldavad koos lastehoidu, ehitavad ja hooldavad mänguväljakuid, või säärases riigis, kus ollakse harjunud naabrit altkulmu piidlema, teda kartma. Usaldust ei ole võimalik sünnitada üleöö. Usalduse loominegi on töö. Selleks sobivad ühised ja üheskoos otsitud eesmärkidega tegevused ülihästi. Kui koos loodust saab tõesti midagi käegakatsutavat ja ületalve püsivat, võiks sedagi võtta kui lisaväärtust inimsuhetele, eelkõige meeles pidades, et just inimesed ja usaldus nende vahel on kõige olulisem tulemus.
Paljudes paikades üle Eesti on inimesed üheskoos teinud häid asju, mis mõttetalgutel ideest plaaniks vormiti. Ei olegi eriti tähtis, kas kõrvalseisjate meelest saab neid pidada suureks või väikeseks või keskmiseks. Kuigi näiteks Laeva asula tšill-grill-platsi ehitamine tõenäoliselt ei kajastu rahvamajanduse arvepidamises, ei maksa sellestki heituda. Elukvaliteeti parandatakse ning on juba selle mõõtjate küsimus, kas ja kuidas nad tegelikkust kajastada suudavad.
Inimestevahelised suhted, mis üheskoos tegutsedes ehitatakse, loovad vägagi tõenäoliselt tulevikus ka seda, mida statistikud meie kõigi rõõmuks majanduse edenemise tabelitesse kokku liita saavad. Oleks liialt pessimistlik ja tegelikult ka naiivne arvata, et tegusad ning vabatahtliku tööga koosolemist harjutanud ja üksteist tundma õppinud Eesti inimesed ei suuda tekkinud kooslust edasi arendada mõne selgelt majandusliku sisuga ühistöö tarbeks. Küllap suudavad.
Mulje mõttetalgute ebaõnnestumisest võib meie kõigi õnneks osutuda petlikuks. Korraldajadki õhutasid ootust, et 1. mail koguneb mõttekodadesse ennenägematu hulk inimesi. Ent mõelgem hetkeks, mida nad siis oleks pidanud ette ütlema? Kas seda, et asjast ei tule nagunii midagi välja? Kindlasti mitte!
Kodanikuühiskond seisabki koos paljudest inimsuhetest ja väikestest sammudest, ent üksiti on igapäevane loomulik kokkuharjutamine võimalus suurteks muutusteks väikeste sammude abil.