Eesti Vabariigi põhiseadus

FOTO: Sille Annuk

TÜ ajakirjanduse dotsent Halliki Harro-Loit ja TÜ koolikorralduse lektor Jüri Ginter leiavad, et riigikeskselt ideoloogiliselt õppekavalt tuleks liikuda kriitilisel analüüsil põhineva õppimise poole.

Eestis on ühiskonnaõpetuse aine aluseks ja keskmeks riigiteadused. Õpilastele õpetatakse, millist kodanikku on riigile vaja. On riike, kus õppekavades on selle asemel «social sciences», mis lähtuvad sotsioloogia, õiguse, majanduse, avaliku halduse ja politoloogia alustest ning õppekava on ideoloogiliselt vähem koormatud.

Kuivõrd 10. august on viimane tähtaeg üldhariduskoolide õppekavade täiendus- ja parandusettepanekute esitamiseks, on vast õige aeg avalikult küsida: kas poleks ehk vaja teadlikult arutleda selle üle, kas läheme edasi riigiõpetusega või on ühiskonnaõpetuse eesmärk luua sotsiaalset pädevust?

Kriitiline mass sotsiaalselt pädevaid kodanikke on hästitoimiva riigi ja head elu elava kogukonna üks oluline eeldus. Seda näib kinnitavat ka põhikooli ühiskonnaõpetuse õppeaine projekti lühikirjeldus: «Varasem riigikeskne õpetus on asendumas igapäevaeluga tihedamini seotud praktilise suunitlusega ainega, mille keskmes on lähenemine demokraatiale kui sotsiaalsele elustiilile» (ainekava tööversioon 12. 01.2009).

Väide, et varasem riigikeskne õpetus on asendumas «praktilise suunitlusega ainega» muutub aga kahtlaseks, kui lugeda õppekava tööversiooni seda osa, mis täpselt kirjeldab saavutatavaid pädevusi.

Sealt selgub, et tervelt kolmandik õppekava sisust on seotud teadmistega, mida saab raamatu abil omandada. See osa on valdavalt seotud riigiteaduste distsipliiniga. Oskustega seotu on aga seotud tarbimisega (sh aja ja ressursi planeerimine) ning teabetöötluspädevustega (viimane on üldoskus). Lisaks veel ebamäärane «oskus oma abi pakkuda», mis eeldatavasti kuulub interpersonaalse kommunikatsiooni valdkonda.

Väärtuskasvatusega seotud tulemuste puhul tekib põhimõtteline küsimus: kas väärtuskasvatus saab põhimõtteliselt olla teatud väärtuste omaksvõtt, nagu õppekavas on sõnastatud (väärtustab töötamist, on salliv, väärtustab teiste autorite tööd), või pigem tuleks taotleda põhikoolis väärtuste üle mõtisklemise harjutamist, väärtusselitust? Näiteks aususe, täpsuse ja töökusega kaasnevat talle endale, teistele, kogukonnas elamise võimalustele?

Eelmainitud õppekava ideoloogiline «laetus» tulenebki järgmistest soovitud tulemustest: «väärtustab demokraatia põhimõtteid» ja «toetab oma käitumisega koolidemokraatiat» on pigem ideoloogia kui väärtuskasvatuse diskursust esindav tulemus.

Võib-olla tuleks alustada sellest, et õpilane õpib kõigepealt MÄRKAMA demokraatlikke, konsensuslikke ja osalust eeldavaid otsustusprotsesse, seejärel nende erinevuste ja võimaluste üle arutlema, omandades tasapisi ka selleks arutluseks vajaliku sõnavara?

Ja alles aastate jooksul, oma pidevalt täienevat elukogemust reflekteerides tõenäoliselt hakkab ta väärtustama näiteks koolidemokraatiat (KUI selles koolis juhtub koolidemokraatia tõesti olemas olema). See ongi vahe riigikeskse, ideoloogiliselt laetud õppekava ning enesereflektsioonil ja kriitilisel analüüsil põhineva õppimise vahel.

Põhikooli lõpetajale õppekavas seatud nõudmised sisaldavad pigem riigikeskset kui praktilist ühiskonnas toimimise õpetust. Kus on õppekava esimeses lõigus lubatud pööre praktiliste sotsiaalsete pädevuste suunas?

Praktiliste pädevuste osas jääb ebamääraseks, milliseid ressursse peab õpilane oskama hinnata ning milliste teadmiste, oskuste ja hoiakute abil on ta võimeline reageerima muutustele tööturul ning mida kujutab enese määratlemine (reflekteerib oma erinevaid identiteete?). Ja kuidas aitab teadmine rahvusvahelistest organisatsioonidest teda tööpuuduse olukorras karjääri planeerida?

Eriti kui arvestada, et kõigi nende teadmiste, oskuste ja hoiakute omandamiseks on 70 tundi. Ehk siis – ühiskonnas toimetulekupädevused on sõnastatud selliselt, et tõenäoliselt ei jää nende HARJUTAMISEKS nagunii aega.

Probleemne on aga ka see, et näiteks õigusalased teadmised piirduvadki inimõiguste ja tarbija õigustega. Seadmata kahtluse alla inimõiguste olulisust, tekib siiski küsimus, kuidas põhikooli lõpetanud noored näiteks inimõigustele tuginedes oma töölepingut loevad või oma isikuandmeid kaitsevad?

Kuigi aine nimetus on ühiskonnaõpetus, on ühiskonna elu eri aspektidest (kogukond, täienduvus, osalus, osadus jt) õppekavas vähe juttu. Riigikeskset õppekava on aga keeruline õpetada, sest tegemist on suurte teoreetiliste kontseptsioonidega, mille lihtsustamisel saame tarvitamiskõlbmatu teadmise, mitte aga oskuse ühiskonnaelus edukalt toimida ja toimuvat kriitiliselt mõtestada.

Näiteks kõrgkooli õppejõu jaoks on inimõiguste mõnetunnilise teoreetilise käsitluse tavapäraseks tulemuseks see, et bakalaureuseastmes informatsiooniõigust sisse juhatades tuleb öelda: ja nüüd unustage ära see, mida te gümnaasiumis sõnavabaduse kohta õppisite. Me ei väida siinkohal, et põhikooli lõpetanu ei peaks olema inimõigustest kuulnud, kuid väidame, et vastavatest õigusaktidest loengu pidamine annab teadmisi, mis enamiku jaoks ei ole praktikas rakendatavad.

Ehk siis – on kontseptsioonid, mille toppimine õppekavasse on nagu «Tuhkatriinu» muinasjutus kristallkingakesega – ainult kanna või varba äralõikamine aitab.

Teine näide, kuidas riigikeskne õppekava käib tegijatelegi üle jõu, on seotud demokraatia mõistega. Kuuenda klassi õpilastelt nõutakse, et ta saaks aru, mis on demokraatia, ning oodatakse, et ta «teab ja väärtustab demokraatia põhimõtteid». See nõue on õppekava projektis esimesel kohal.

Samas on õppekava projektis selles osas suur segadus. Õppekava eri osades räägitakse demokraatia põhimõtetest, demokraatia printsiipidest ja demokraatia põhijoontest. Kuna toodud näited kattuvad vaid osaliselt, siis ei ole võimalik aru saada, kas need mõisted on sünonüümid, või kui ei ole, siis mis vahekorras need mõisted omavahel on.

Demokraatiat ei ole õppekavas defineeritud ning õppekava autorid ei ole vastanud ka järelepärimisele, millise demokraatia käsitluse nad aluseks võtavad.

Riigikesksele kontseptsioonile võib teha kosmeetilisi parandusi – kirjutada juurde veel mõningaid kodanikuoskusi (kuigi juba praegu on õppekava selgelt ülekoormatud) –, kuid sellised parandused ei aita üle saada probleemist, et puuduvad suured ja olulised valdkonnad.

Eeskätt oleks vaja täiesti uut kontseptuaalset lahendust õigusalasele haridusele ja leida vastused küsimusele, millised on sotsioloogia-, rahandus- ja raamatupidamisalased põhipädevused. Kogu õppekava lugemisel võiks ka selge olla, milline osa õppekavast toetab ühiskonna liikme, kodaniku, tarbija, ettevõtja, lapsevanema jt rolle.

Selle artikli autorid ei väida, et mainitud valdkonnad või rollid ongi lõplik ja olulisim loetelu eluliselt olulisest teadmisest, mille abil noored saaks ühiskonnas paremini toime tulla. Küllap oma valdkonna spetsialistid oskavad kõige olulisema põhiteadmise paremini esile tuua.

Veelgi enam, kontseptsiooni kaasajastamine toob kaasa senisest hoopis suurema nõudlikkuse kõrgkoolidele õpetajate ettevalmistamisel ja ka vajaduse õpetamisteadust radikaalselt uuendada. Viimast on vaja eeskätt seetõttu, et õppimise efektiivsust tõsta. 105 tundi on pikk aeg. Maailmas, kus meediumid võistlevad inimeste minuteid kestva tähelepanu eest, on tund loengut demokraatiast, mis jääb pelgalt teadmiseks, arutu ajaraiskamine.

6. klassi lõpetaja
•    teab ja väärtustab demokraatia põhimõtteid; mõistab, kuidas demokraatia põhimõtted saavad toimida koolis; toetab oma käitumisega koolidemokraatiat; on viisakas, sõbralik; väärikas;
•    teab Eesti riigi valitsemise põhilisi institutsioone ja nende ülesandeid (KOV, riigikogu, valitsus, president, kohus);
•    teab, mis on seadused ja miks neid tuleb täita; õiguste ja vastutuse tasakaal; teab, et tal on õigus abile; oskab leida abi ette tulevates elusituatsioonides;
•    teab, mis on kodanikuühendus, kodanikualgatus ja vabatahtlik töö; mõistab vabatahtliku töö vajalikkust ja oskab pakkuda oma abi lähikondlasele;
•    teab, et inimesed erinevad rahvuse, soo, vaimse ja füüsilise suutlikkuse, vaadete ja usutunnistuste poolest. On salliv erinevuste suhtes ja valmis koostööks.
•    oskab planeerida ajalisi ja rahalisi ressursse vastavalt oma tegevuse ja võimalustega. Täpsus ajas, vastutus ja ausus raha-asjades.
•    tunneb oma õigusi ja vastutust tarbijana; oskab säästvalt tarbida;
•    teab, milliseid elukutseid (ja ettevõtteid) on vaja ühiskonna toimimiseks ja arenguks. Väärtustab töötamist.
•    oskab leida teavet oma eesmärkide ja huvide tarbeks, seda kriitiliselt hinnata;
•    oskab oma teadmisi ja seisukohti esitada, loob ja kasutab informatsiooni, väärtustab teiste autorite tööd.

Põhikooli lõpetaja
•    mõistab demokraatia põhimõtteid ja reegleid ning nende rakendamist riigivalitsemises;
•    tunneb inimõigusi, oskab märgata nende rikkumist ja astuda samme edendamaks inimõiguste järgimist;
•    mõistab, mida tähendab olla kodanik;
•    märkab erinevusi sotsiaalsete gruppide vahel ja mõistab nende põhjusi; aktsepteerib erinevaid inimgruppe võrdselt väärtuslikena ning oskab käituda erinevusi arvestavalt;
•    mõistab vabaühenduste toimimise põhimõtteid ja eesmärke; oskab kasutada tegutsemisvõimalusi kodanikuühiskonnas;
•    tunneb Eesti Vabariigi põhiseadust, Eesti riigi poliitilist ja halduskorraldust;
•    mõistab seaduste järgimise vajadust. Oskab leida vajalikku õigusakti, kasutada elektroonilist Riigi Teatajat (eRT).
•    teab peamisi rahvusvahelisi organisatsioone, kus Eesti on liige, ja nende tegevuse põhieesmärki;
•    suhtleb riigi- ja omavalitsuse asutustega, sh riigi- ja omavalitusasutuste portaale kasutades;
•    teab tänapäeva turumajanduse põhimõtteid ja riigi rolli majanduses;
•    on valmis käituma tööturul erinevates rollides; on võimeline reageerima muutustele tööturul ning karjääri planeerima;
•    oskab hinnata ressursside piisavust tegutsemiseks;
•    tunneb oma õigusi ja vastutust tarbijana, oskab tarbida säästlikult;
•    oskab ennast määratleda ja on orienteeritud enesearendamisele;
•    tajub ja teadvustab ümbritsevat infokeskkonda.
Allikas: põhikooli ühiskonnaõpetuse ainekava projekt