Marko Mihkelson.

FOTO: Peeter Langovits.

Riigikogu Euroopa Liidu asjade komis­joni esimees Marko Mihkelson (IRL) leiab, et kui leppimine ei toimu liitlaste huvide arvelt, pole kiiret muutust Vene-USA suhetes oodata.

Moskva ja Washingtoni suhted on pärast Teist maailmasõda olnud kogu aeg suure tähelepanu all. Kuigi Venemaa on kaotanud oma kunagise üliriigi staatuse, ei kahtle keegi selles, et ressursirikas ning geopoliitiliselt globaalset haaret püüdlev Moskva on arvestatav jõukese tänapäeva maailmas.

USA presidendi Barack Obama läinudkuine visiit Moskvasse tähistas uue peatüki algust kahe suurriigi suhetes. Obama algseadistamispoliitika (ehk «reset»-nupu lugu) on iseenesest taibukas käik selleks, et saavutada mitmeid taktikaliselt olulisi lahendusi.

Samas on tähtis silmas pidada, et algseadistamine ei muuda olematuks strateegilisi erinevusi kahe suure suhetes ning saavutatud lahendused võib nurjata püsiv põhimõtteline ebakõla.

See pole sugugi esimene kord, mil Teise maailmasõja liitlased on hiljem püüdnud pingeid lõdvendada ning ühisosa leida. Nii ka nüüd. Kahel suurel on terve rida teemasid, kus ollakse vastastikku huvitatud tulemustest. Tõsi, huvid võivad samas olla väga erinevad.

Ameerika Ühendriikide uuele administratsioonile on lühemas vaates eeskätt oluline saavutada Venemaaga pragmaatilise suhtlusliini taastamine, mille üheks konkreetseks väljundiks on Moskva kaasamine Afganistani operatsiooni taustsüsteemi.

Moskva kohtumise üks tähtsaim tulemus president Obamale oli kindlasti Venemaa nõusolek lubada läbi oma territooriumi või õhuruumi sõjaline transiit Afganistani. See võimaldab Washingtonil vältida ohtlikku Pakistani varustusliini ja hoida kokku 133 miljonit dollarit.

Venemaa huvi siin on eeskätt tagada turvalisus oma lõunapiiridel ning vältida radikaalse islami tugevnemist Kesk-Aasias. Samas on pikaajaline segadus Afganistanis ja Pakistanis Moskva huvides, mis ühest küljest seob Ühendriike ja tema lääneliitlasi sõjaliselt kurnavas operatsioonis, teisalt aga blokeerib Kesk-Aasia energiavarude suunamist Lõunamerele.

Teine oluline teema USA-Vene suhete päevakorras on strateegilise relvastuse vähendamine ning tuumarelvastuse leviku piiramine. Iseenesest pole siin tegemist mingi uudse teemaga ega isegi uudse lähenemisega. Tuumarelvastuse küsimus on kahtlemata Venemaa üks trumpkaarte, millega püütakse lihvida oma suurriigi staatust.

Strateegilise relvastuse vähendamisest (isegi siis jääb mõlemale tuhandeid lõhkepäid) tähtsam on Iraani tuumarelvastumise küsimus. Kuigi sõnades on Moskva kritiseerinud tuumarelvastuse levikut, pole Iraani ülemäärane survestamine jällegi Venemaa huvides.

Iraani mõju kasv regioonis ning teatav liidusuhe Venemaaga annavad Moskvale mitmeid olulisi eeliseid võrrelduna Ameerika Ühendriikidega. See puudutab näiteks Venemaa ja Iraani mitmemiljardilist energiakoostööd, kus lääne võimalused on väga piiratud. Samuti ei maksa unustada Iraani kasvavat võimekust tekitada pingeid kogu Lähis-Ida regioonis. 

Pragmaatilise poole pealt on kindlasti nii Moskva kui Washingtoni huvides elavdada majanduskoostööd. USA kaubavahetus Venemaaga kasvas eelmisel aastal enam kui veerandi, 36 miljardi dollarini. Samas jääb see näiteks peaaegu kaks korda alla USA kaubanduskoostööle Taiwaniga, rääkimata siis Euroopa Liidust (618 miljardit), Kanadast (557 miljardit) või Hiinast (405 miljardit).

Üksikud märgid USA ja Venemaa suhete soojenemisest on kindlasti hea uudis. Pole kahtlust, et usalduslikumad ja läbipaistvamad suhted kahe suurriigi vahel on ka Eesti huvides.

Samas on selge, et püsivama ning usalduslikuma suhte saavad Moskva ja Washington rajada alles siis, kui sisuline koostööväli laieneb militaarteemadelt teistesse valdkondadesse ning kui Venemaa pöördub tagasi iseenda põhiseaduses kuulutatud demokraatlike ja õigusriiklike põhimõtete austamise juurde.

Just viimane asjaolu on Vene-USA suhete suurimaks veealuseks kariks. Autoritaarse (Venemaa) ja demokraatliku (Ameerika Ühendriigid) mudeli kokkupõrge pole kaugeltki enam retooriline.

Venemaa agressioon Gruusia vastu eelmise aasta augustis märkis Kremli mõjuväljapoliitikas uut tasandit, kus oma eesmärkide saavutamiseks ei peljata kasutada ka sõjalist jõudu.
Kremlis mängitakse ilmselt sellele, et Gruusia ja teiste naabrite suveräänsus on suurte globaalsete probleemide kõrval taandatav. Gruusia osaline okupeerimine pole olnud takistuseks ei suhetes NATO, Euroopa Liidu ega USAga.

Võib-olla on Moskva meelekindlust suurendanud seegi, et USA akadeemilistes ringkondades on esile kerkinud reaalpoliitiline vahetuskauba (tradeoff) kontseptsioon. Mitmelgi pool on viidatud Moskva õigusele kasvatada oma lähinaabruses mõjujõudu, mis sisuliselt tähendab Jalta ja Potsdami maailma osalist taaselavdamist.

Tõsi, president Obama ning tema administratsiooni liikmed on viimastel nädalatel korrutanud – suhete parandamine Venemaaga ei saa toimuda sõprade ja liitlaste huvide arvelt. Kui sellest põhimõttest kinni pidada, siis on paraku selge, et kiiret ja põhimõttelist muutust Vene-USA suhetes pole oodata.

Seda takistab kas või asjaolu, et Venemaa värske rahvusliku julgeoleku­strateegia kohaselt on suurimateks strateegilisteks vastasjõududeks just nimelt Ameerika Ühendriigid ja NATO.

Lisaks on selles dokumendis rõhutatud energiajulgeoleku tähtsust geopoliitilistes jõuvahekordades. See aga omakorda määrab ära Venemaa ja Ameerika Ühendriikide pikaajalise huvide vastandumise eriti Lõuna-Kaukaasias ning Kesk-Aasias (sic! Türkmenistan), aga ka jääst vabanevas Arktikas.

Lähematel kuudel võivad president Obama algseadistamispoliitika suurimateks proovikivideks saada võimalik pingete kasv Vene-Gruusia suhetes, presidendivalimised Ukrainas, strateegilise relvastuse piiramise leppe kõneluste lõppfaas eriti raketitõrje teema osas.

Kõik need nõndanimetatud veealused karid võivad kiiresti kustutada lootused algseadistamispoliitika edule. Pole välistatud, et Valge Maja põhimõtteid sõprade ja liitlaste huvide kaitsmisel kontrollitakse juba lähemas tulevikus.

Kuid hoolimata kõigist nendest ja teistestki varitsevatest ohtudest on president Obama katse suhteid korrastada kindlasti märkimisväärne samm. Igatahes on Venemaa demokraatlikud opositsioonijõud lootusrikkad suhete tuleviku osas. Ja seda polegi nii vähe.