Neeme Raud.

FOTO: .

Jutuhoogu sattudes võib USA asepresident Joseph Biden öelda asju, mida hiljem ehk kahetseb ja mille silumiseks peavad abid päevi vaeva nägema, nagu äsja Venemaa aadressil tehtud avaldus kujukalt näitab.


Kaks aastat tagasi, kui ta veel ise demokraatide presidendikandidaadiks pürgis ja eelvalimiste-eelsel debatil osales, uuriti, kas ta suudaks riigijuhiks tõustes oma senatis kuulsaks saanud jutusoont ohjeldada ega tekitaks maailmaareenil oma lobisemishimuga piinlikke olukordi.



Bideni vastus oli napp: «Jah.» USA asepresident ei paista sõna pidavat.


Pärast läinudnädalasi visiite Ukrainasse ja Gruusiasse, kus ta rõhutas, et mõlemal riigil on õigus iseseisvalt, ilma Venemaa surveta oma tuleviku suhtes otsuseid langetada ning sellele on USA tugev toetus, oli Biden Wall Street Journali korrespondendiga vesteldes aga taas just sellises jutuhoos, nagu varem senaatorina.



Ta märkis, et Venemaa majandusmured, mis riiki nähtavalt nõrgendavad, ei jäta Moskvale teist valikut kui läänega ja USAga ulatuslikumat koostööd teha ja lõdvendada ka oma haaret endiste Nõukogude bloki maade suhtes. Venemaa on Bideni sõnul järsul languskursil seegipärast, et rahvaarv on vähenemas, korrumpeerunud kohtu- ja pangandussüsteem ei suuda praegusel kujul järgmised 15 aastat vastu pidada ning maailm Venemaa ümber on muutumas ja riik ei saa klammerduda mineviku külge.



Et USA tähtsuselt teise mehe arvamused ei kõlanud just eriti diplomaatilistena, tembeldas Venemaa president Dmitri Medvedev Bideni jutu välisnõuniku Sergei Prihhodko suu läbi lihtsalt «nõutuks tegevaks».



Millised on Obama administratsiooni tegelikud kavatsused Venemaa suhtes? Kas Moskvas juuli alguses toimunud tippkohtumise ajal tehtud positiivses toonis avaldused koostöö kohta ei pea paika? «Kes tegelikult kujundab USA välispoliitikat – kas president või tema meeskonna juhtivad liikmed?» päris Prihhodko Interfaksile antud intervjuus.



Vene välisminister Sergei Lavrov kõrvutas teisipäeval Bideni intervjuud USA eelmise, Bushi administratsiooni Venemaa-teemaliste avaldustega. Ehkki Lavrov nimesid ei nimetanud, tõid ta sõnad meelde ühe ta varasema avalduse, et Obama võimule tulekuga lõpevad loodetavasti sellised Ühendriikide-poolsed loengud Moskvale, nagu USA endine välisminister Condoleezza Rice neid pidada armastas.



Washington on püüdnud asepresidendi öeldut siluda. Pressisekretär Robert Gibbs märkis laupäeva õhtul tehtud avalduses, et nii USA president kui ka asepresident usuvad, et Venemaa soovib USAga koostööd mitte nõrkuse, vaid riiklike huvide tõttu, ja just seda püüdis Biden rõhutada.



Päev hiljem, pühapäeval, ütles välisminister Hillary Clinton, et «me vaatame Venemaad jätkuvalt suurvõimuna», lisades, et igal riigil, ka Venemaal ja USA-l endal, on suuri probleeme, mida lahendada. Ent vaatamata kinnitusele, et Washington peab Moskvat maailmas jätkuvalt oluliseks mängupartneriks, kellega soovitakse suhteid parandada, peab Venemaa mõistma USA väga selget positsiooni, et Venemaa ei peaks looma illusioone, et tal on 21. sajandil Ida-Euroopas mingi mõjusfäär. «See on suhtumine, millele me vastu seisame,» rõhutas USA välisminister.



Ühendriikide analüütikute hinnangul on Bideni poolt Wall Street Journalis öeldu karm tõde, mida Venemaal on mõistagi raske kuulata. Asepresidendi kaitseks sõna võtnud Duke’i ülikooli politoloogiaprofessor, USA rahvusliku julgeolekunõukogu endine liige Peter Feaver rõhutas ajakirja Foreign Policy koduleheküljel, et kaldub Bideni lapsesuiseid kommentaare toetama kahel põhjusel.



Esmalt seepärast, et ta geopoliitiline analüüs on õige, ja teiseks, kuna ta ise on aastaid toonitanud just sama – et aeg on hakata asjadest ja arengutest õigete nimedega rääkima. Ent Ameerika vaatlejad märgivad sedagi, et olgu Biden tõekuulutaja või mitte, ta rikkus Venemaast rääkides reeglit, mille olulisust ta ise samas Wall Street Journali intervjuus rõhutab – et maaslamajat lihtsalt ei lööda.



«Kunagi ei ole tark tegu seada piinlikku olukorda isikut või riiki, kui see on niigi oma nägu kaotamas,» ütles asepresident. «Mu isa ütles selle kohta nii: ära kunagi lükka teist meest nurka, kust ainus väljapääs on üle su enda.»