Kiri Tallinki M/S Stari jootrahatopsi peal kõlas: «Mida rohkem jootraha, seda kenamad me oleme.»
Vello Vikerkaar: pöörake pead
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vahest ei olnud seal piisavalt ruumi, et panna kirja, mida baarimees tegelikult mõtles: «Mul on olnud kuradima halb päev. Kõik mu päevad on halvad. Siinne meeskonnavaim on sama hea nagu käsitsi puust labidatega Valge mere kanalit kaevanud Gulagi vangidel. Armas joomahimuline klient, kas sa ei tahaks minema minna ja mitte tüüdata mind oma asjadega?»
Ma arvasin ikka, et asi on kõige hullem USAs, kus vanad jootrahakombed heideti kogu täiega aknast välja ja isegi Starbucksi töötajad (samused, kel on lausa tervisekindlustus!) ootavad jootraha pärast seda, kui oled seisnud kakskümmend minutit pikajuukselise filosoofiatudengi järel, kes muudab kolm korda oma tellimust, enne kui jääb lõpuks kindlaks kofeiinivabale topelt-grandé latté’le proteiinipulbriga.
Ameerikas on jootrahatopse ka raamatupoodides ja kinodes, otsekui oleks kakskümmend viis taala kõvakaanelise raamatu ja kakskümmend dollarit filmi eest nagunii liiga vähe. Jootraha on nii kõvasti ellu sööbinud, et maksuamet nõuab ettekandjatelt selle pealt maksu, hoolimata sellest, kas nad on jootraha üldse saanud või mitte.
Broadway etenduste järel, mille piletid võivad maksta sadu dollareid, pöörduvad näitlejad külastajate poole palvega annetada raha. Veebipäevikute juures leiab nupukesed kirjaga «Feed Me», mis viivad otse PayPali. Jootraha pole Ameerikas enam ammu tunnustus hea teeninduse eest, see on juba täiesti omaette teenustasu.
Sellepärast mulle meeldibki Eesti. Nagu siinne maksusüsteem, on ka jootrahareeglid palju lihtsamad ja selgemad. Kui oled teenindusega rahul, annad veidi jootraha, sageli lihtsalt ümardad ülespoole või ei lase tagasi anda.
Teenindajad ei tunne veel, et nad peavadki jootraha saama, ja mul on olnud isegi juhuseid, kus ettekandja on ukse juurde järele tõtanud, et anda tagasi rahast, mille olin lauale jätnud. «Ei, see on teile,» olen siis püüdnud selgitada, kuigi peab ütlema, et seda juhtub harvem nüüd, mil ameeriklastest pungil lustilaevad on Tallinnas sagedased külalised. Pagana ameeriklased. Nad on ka selle maa ära rikkunud.
Aga isegi Ameerikas ei ole ma näinud nii kiiksuga jootrahatopsi kui Tallinki laeva pardal – «Mida rohkem jootraha, seda kenamad me oleme». Kui kena peab siis üks baarimees olema? Milline on tema kenaduse ülemine piir? Kas «kenam» tähendab naeratust? Silmkontakti? Tasuta soolapähkleid õlle kõrvale?
Või veab ta mu kohvri kaldale ja maksab taksosõidu eest koju? Miskipärast ma kahtlustan, et «kena» tähendab seda, et ta ei jaga oma töö negatiivseid külgi reisijatega. Et «kena» tähendab, et pole «vastik».
Ma ei oota sugugi, et nad oleksid minu vastu kenad. Ma ootan, et nad teeksid lihtsalt oma tööd. Mida tegelikult enamik ka teeb. Aga see jootrahatops on juba liiast. See on nagu UNICEFi jõulusõnum: «Vaid paar senti päevas päästab selle nälgiva Aafrika lapse elu.»
Ma tean, et M/S laeva nimes tähendab mootorlaeva, aga see kiri tõi silme ette palja ülakehaga higist leemendavad eestlased, kes tõmbavad aga tosinakaupa aeru autoteki all, selja taga piitsaga nõukaaegne kubjas. Piits muudkui vihiseb, et mehed ei pomiseks midagi positiivsest kinnitusest töökohal ja tõmbaksid aina kiiremini, ning kes nõrkevad või surevad, heidetakse silmagi pilgutamata üle parda.
Kui uskuda lehtedes kirjutatut, ei ole Tallink vahest just kõige töötajasõbralikum koht. Pilk töötajate näkku kipub seda kinnitama. Ma saan aru, et nad teevad pikki tunde vähese raha eest, aga sama teevad ju ka kooliõpetajad ja poodnikud ja haiglaõed. Ent isegi Ameerikas ei näe haiglas naljalt jootrahatopsi.
Kui Tallinki töötajad ei ole rahul, miks nad siis ei väljenda oma rahulolematust ajal, mil pardale satub Enn Pant või Ain Hanschmidt? Miks see minu peal avaldub? Ma olen ju süüdi ainult selles, et ostsin pileti.
Ja kas ei peaks õieti olema üldse vastupidi? Kas eriti majandussuhetes ei peaks just klient olema kuningas? See oleks vist pea sama maitsetu (ja paneks vahest baarimehe lajatama üht korralikku tatilarakat õlle sisse), aga vahest oleks palju kohasem, kui hoopis kliendil oleks silt: «Mida kenamad te olete, seda rohkem jootraha.»
Tegelikult ma saan aru küll. Ma olin ka kunagi teenindussektoris samasuguste aerude peal, kui töötasin poepoisina Kmartis, ühes Põhja-Ameerika suures ostukeskuses. Minu tööks oli puhastada riiulivahesid, kui mõni ema oli poetanud lapse mähkme sisu põrandale (mida, muide, juhtus sama sageli, nagu oksendavad Tallinki reisijad tekile). Kui mähkmesisu polnud kuskil parajasti näha, pidin rasvast puhtaks küürima ostukeskuse restorani hamburgerigrilli, ikka samamoodi valges särgis ja lipsuga nagu mormooni misjonär.
Kui mul vedas ja ma sain hakata ostjate kaupa kotti laduma, pidin ettevõtte eeskirja kohaselt alati kliendile silma vaatama ja ütlema: «Tänan teid Kmarti külastamise eest!» Minu boss härra Siegel (kelle poole pöördudes ei olnud mul lubatud eesnime kasutada) nõudis just sellist pikka lauset, lihtsalt «tänan teid» ei olnud piisav. Ma pääsesin sealt kiiresti ja liitusin torumeeste vennaskonnaga. Julki tuli endiselt koristada, aga vähemalt ei pidanud selle juures lipsu kandma.
Niisiis, minu soovitus Tallinki baarimeestele: laske sealt kiiresti jalga. Nagu Huck Finn, laske jalga enda ees laiuvate uute avaruste poole, enne kui kaptenimundris tädi Polly jõuab teist kinni rabada. Aga kuni te veel ootate pääsemisvõimalust, püüdke vähemalt teeselda, et te pole õnnetud.
Kui ma New Yorgis elasin, teadsin üht 24-aastast neidu, kes abiellus 70-aastase multimiljonäriga. Mees oli vana ja närtsinud, kibestunud vanapoiss, igas mõttes vastik. «Kuidas sa ometi temaga seksida saad?» küsisid sõbrad kord naiselt. Ta sirutas välja vasaku käe, kus säras kolmekaraadine teemant. «Kui ta mulle peale ronib, keeran lihtsalt pead ja vaatan seda kivi.»
Seda te peategi tegema, härra baarimees. Pöörake pead. Ja kui teie kivi ei suuda teid innustada, siis, jah, vahest tasuks pöörata pea ja pilk ukse poole.
Vello Vikerkaar on Kanada päritolu endine sõjaväelane. Eestisse tuli ta 1992. aastal. Tema sulest on ilmunud eestikeelne lühijuttude kogumik «Pikk jutt sitt jutt» (Eesti Ekspress, 2009). Tal on oma ajaveeb vellovikerkaar.blogspot.com. Vello Vikerkaare vesteid saab lugeda Postimehest kaks korda kuus laupäeviti.