FOTO: .

Mullu sügisel mängisin Hollandis doktor Dolittle’i stiilis huupreisimängu. See käib nii, et võtad pimesi kaardi ette (või avad atlase suvaliselt leheküljelt) ja torkad pliiatsi paberile. Silmi lahti tehes näed, kuhu pead reisima.


Sel põneval viisil sattusingi üheks päikseliseks sügispäevaks Den Helderisse, linna Põhja-Hollandis, kus asub suur mereväebaas, meremuuseum ja mille üheks tunnuseks on majesteetlik 63-meetrine punane majakas De Lange Jaap.



Eile-üleeile viibisin taas pikalt Den Helderis. Mõtetes. Mõtted ise olid kahjuks kurvavõitu, sest uhket muuseum­laeva Prins Willemit seal enam ei ole. Nagu kümnetele ja sadadele puidust purjelaevadele enne teda, sai ka Prins Willemile saatuslikuks tuli. Paraku ei olnud see uhke jaanipäevariitus, millega lõpeb aastakümneid teeninud kaluripaadi maine teekond. See oli põrgulik punane kukk.



Kuid miks on üks Hollandi laev, pealegi veel mitte originaal 17. sajandist, vaid 1980ndatel valmistatud koopia, nii tähtis, et väärib lausa järelehüüet Eesti lehes? Aga miks mitte. Me ju väärtustame merekultuuri.



Meil on hansalodi Jõmmu ja viikingilaev Turm, meil on jahta Runbjarn (Ruhnu Karu) ja rannarootsi jaala; Virumaa Teataja kirjutas eile esiküljel (!) Käsmu meremuuseumis valmivast viikingipaadist. Kõik need laevad on tublide töömeeste osavate kätega ehitatud millegi eeskujul. Neist on juba saanud osa kultuuriloost ning põlvkondi ühendav sild. Mitte asjata ei ülista Lennart Meri «Hõbevalges» muinaslaeva, mis avardas meie kaugete esivanemate silmapiiri ja maailmavaadet.



Laevad on olulised, nende iga üldjuhul pikk ja tähendus üüratu.


Londonis Toweri silla lähedal seisab kergeristleja Belfast, Impeeriumi Sõjamuuseumi osakond, mille külastaja viiakse reisile läbi kogu eelmise aastasaja. Oluline oli ka Prins Willem, kes tuletas meelde hollandlaste sajanditetagust ülemvõimu maailma meredel. Tema kaotus on väga valus.



Eesti meremuuseumi vaieldamatud kroonijuveelid on allveelaev Lembit ja jäämurdja Suur Tõll. Mulle meeldiks – olen seda varemgi kirjutanud –, kui neid aluseid veel paremini eksponeeritaks. Muidugi vajaks see lisaraha, aga kas ei kõlanud sel nädalal ühe ministri suust mõte, et just nüüd on aeg suured asjad valmis teha.



Merekultuur võiks üldse Eestis olla midagi enesestmõistetavat. Miks ei võiks näiteks saartelt pärit noored saada koos küpsustunnistusega väikelaevajuhi paberid?



Aasta-aastalt järjest populaarsemad merepäevad eri linnades ja näiteks tänavune laulu- ja tantsupeo tule retk annavad justkui lootust, et väärtused, mille vahepealsed aastakümned armutult ära lõikasid, tõstetakse uuesti ausse.