Keelelektor: milleks seadus, mille täitmine on võimatu?

Arvi Tavast
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Trahvikviitung
Trahvikviitung Foto: Elmo Riig / Sakala
Tallinna ülikooli lektor Arvi Tavast leiab, et kirjakeele normile mittevastavalt ei suuda end väljenduda peaaegu mitte keegi ning imestab, milleks kirjutada seadusse karistused, mida tegelikult määrama ei hakata.

Hirmul on suured silmad. Kui keeleseaduse karmistamise kuulujutt tõele vastaks, st kui keegi tõesti plaaniks hakata inimesi trahvima kirjakeele normile mittevastava eneseväljenduse eest, siis oleks tõepoolest aeg kiiresti emigreeruda.

Esiteks ei ole niisugune väljendumine realistlik. Eestis on parimal juhul paar-kolm inimest, kes hea tahtmise korral ehk suudaksid väljenduda täiesti seadusejärgse kirjakeele normi kohaselt ilma abimaterjale kasutamata. Keeleseaduse koostajad, keeleinspektsiooni töötajad ega valve-keelepahandajad üsna kindlasti nende hulka ei kuulu. Näiteks keeleseaduse eelnõu tekstis on vähemalt üks täiesti mittevaieldav komaviga, ehk praegusel kujul vastuvõtmise korral oleks see seadus iseendaga vastuolus.

Teiseks tuleb vahet teha normi ja normingu vahel. Norm on see objektiivne reaalsus, kuidas inimesed keelt kasutavad. Norming on keeleteadlaste ja -korraldajate tehtud kirjeldus normi kohta, ükskõik siis kas ainult kirjeldamise või ka suunamise või koguni käskimise eesmärgiga.

Kuna aga keeleteadlased on inimesed ja seega ekslikud, siis sisaldavad ka kirjakeele normi kirjeldavad allikad vigu, nagu ka kõik muud inimeste kirjutatud tekstid. Ühe teksti vigasuse tuvastamine võrdluse teel teise tekstiga, mille enda vigasus ei ole välistatud, jätaks aga trahvitutele ulatusliku ja lihtsa vaidlustusvõimaluse.

Ja kolmandaks on tänapäevase keeleteaduse jaoks ainumõeldav lähenemine, et mõistlikke keelekirjeldusi on võimalik saada ainult ehtsa keelekasutuse jälgimise ja kirjapanemise teel. Seega, kui ilmneb süstemaatiline vastuolu keelekasutuse ja mõne kirjakeele normi allika vahel, siis on aeg muuta seda allikat, mitte vastupidi.

Keelekasutuse muutmine näiteks trahviga ähvardamise teel tunduks küll administratiivselt mugavam ja eriti eakametele inimestele ka emotsionaalselt meeldivam, aga keeleteaduslik põhjendus puuduks sellel täielikult.

Õnneks on see trahvimine vähemalt esialgu siiski kõigest kuulujutt: keeleinspektsiooni esindajad on korduvalt kinnitanud (nt Hele Pärn PM 27.07.09), et seaduse rikkujaid trahvima plaanis hakata ei ole.

Eraldi küsimus on, milleks siis koostada seadust, mille täitmine on füüsiliselt võimatu, mille nõuetel pole teoreetilist põhjendust ja mille täitmist jälgima seatud institutsioon on juba ette teatanud, et tal ei ole plaanis seda teha? Nii sunnitakse eranditult kõik eesti keelt avalikult kasutavad inimesed seaduserikkujateks, jättes nad siis armulikult esialgu karistamata.

Milleks? Et saaks näiteks poliitilises võitluses või ajalehtede konkurentsis üksteist keeleinspektsioonile kaebamisega ähvardada?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles