Alustan meenutusega. Ma olin esimest korda Kadriorus president Meril külas.
Enn Soosaar: Ilvesel tiksub teine poolaeg
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rääkisime sellest, teisest ja kolmandast, ja nagu ikka tollal ka vajadusest ning võimalustest, kuidas olla ja mida teha, et seesinane taastatud riik soovitud viisil käima läheks. Mõttevahetus oli arutlev ja asjakohane. Mitte paradokse pilduv, mitte vaimukate dilemmade võrku takerduv.
Olime mitu tundi Kadrioru «lossi» teise korruse tubades ringi liikunud, vahepeal niisama lobisenud, aga suurema osa ajast siiski ilusat, tõsist, rakendavat juttu ajanud. Lahkumisel püüdsin pisut teravmeelitseda – avaldada positiivset ebalust selle üle, kui edukalt suudame oma kallist Eesti asja ajada ühiskonnas, mis kubiseb sovetiaja reliktidest ning retsidiividest. Lootsin vestluskaaslaselt pilavat reageeringut.
Lennart Meri ei võtnud tuld. Vastus, milles tajusin etteheidetki endale, tuli ootamatu: «Aga, Enn, meil on põhiseadus. Kui sellele toetume, tuleme toime.»
Tollest hilisõhtust peale on põhiseadus olnud mulle palju enamat kui üks õhuke tekstikogu, kus on poolsada lehekülge ja natuke üle pooleteisesaja pügala.
Toomas Hendrik Ilves on meie neljanda põhiseaduse kolmas president. Teekonnast 9. oktoobrist 2006 kuni 9. oktoobrini 2011 on tänaseks üle poole seljataga. Mida need kaks aastat ja ligi kümme kuud meile räägivad? Jah, kui raamida tagasivaadet põhiseadusega.
Põhiseaduslike institutsioonide pingereas on Vabariigi President kolmandal kohal rahva kui kõrgeima riigivõimu teostaja ja riigikogu kui seadusandliku võimu omaja järel. Teisalt määrab seesama põhiseadus presidendi Eesti riigipeaks. See tõstab ta poliitiliste isikute hierarhias esimeseks riigikogu esimehe ja peaministri ees.
Tingimata peame rõhutama, et Eestis kehtib parlamentaarne demokraatia. Meie presidendi volitused, kohustused ja õigused on oluliselt piiratud – eriti kui võrrelda neid näiteks Ameerika Ühendriikide, Venemaa, Prantsusmaa või varem ka Soome presidentide omaga.
Ent läheme asja juurde. Paragrahv 78 paneb presidendile kakskümmend eri kohustust esindada, nimetada, tagasi kutsuda, vastu võtta, välja kuulutada, kokku kutsuda, ettepanekut teha, alla kirjutada, seadlusi anda, muutmist algatada, kandidaati määrata, ametisse nimetada, ametist vabastada, autasusid ja auastmeid anda, riigikaitse kõrgeim juht olla, karistuse kandmisest vabastada või karistust kergendada, kriminaalvastutusele võtmist algatada.
Rida on muljetavaldav. Tõsi, kasutatud verbide kirevus kahandab juriidilist täpsust. Aga eks vaeva terminoloogiline kohmakus kogu meie põhiseadust. Siiski ei ole ma kuulnud, et Toomas Hendrik Ilvesel oleks nimetatud paragrahvis loetletud ülesannete täitmisel tekkinud probleeme.
Viimastel aastakümnetel Euroopas levinud hoiaku vaimus, mis eelistab või koguni nõuab täitevvõimu nn tsiviilkontrolli kaitseväe üle, tegi Toomas Hendrik Ilves ettepaneku vabastada riigipea kohustusest olla Eesti riigikaitse kõrgeim juht. Kas riigikogu (kaks koosseisu) nõustuvad presidendi soovitud põhiseaduse (§ 78, lõik 16) parandusega, ei ole praegu selge.
Meenutame, et Lennart Meri algatas vahetult enne oma volituste lõppemist põhiseaduse muutmise, mille eesmärgiks oli sätestada presidendivalimised üldiseks, ühetoaliseks ning otseseks ja luua põhiseaduse kohus. Asi käima ei läinud, ja kui riigikogu üheksanda koosseisu aeg 2003. aasta kevadel ümber sai, langes eelnõu menetlusest välja.
Tõsisemaid nurinaid ei ole Toomas Hendrik Ilvese puhul esile kutsunud ka paragrahvis 107 sätestatud presidendiõigus jätta riigikogu poolt vastu võetud seadus välja kuulutamata ja saata see koos motiveeritud otsusega riigikogule uueks arutamiseks ja otsustamiseks. Tegemist on presidendi nn suspensiivse vetoga, sest teatavasti ei saa Eesti president parlamendis heaks kiidetud seadusi omatahtsi nullida. Arusaadavalt saadab sääraseid tagasisaatmisi Toompea ühe leeri mõnus mõmin ja teise leeri pahane urin. Ent eks need puhangud kuulu mängu juurde.
Põhiseaduse presidendi-peatüki kahekümnest ülesandest ütleb esimene: «Vabariigi President esindab Eesti Vabariiki rahvusvahelises suhtlemises.» Mida tähendab siin sõna «esindab»? Tõlgendamisvõimalusi on paraku mitu ja see tõsiasi on korduvalt pingeid tekitanud.
Lennart Meri ja Arnold Rüütel soovisid pidevalt pildil olla, st esindada Eestit ka seal, kus võimukitsendustega riigipeal polnud suurt midagi kaasa rääkida. Muide, kuna põhiseadus ei täpsusta, mis laadi välissuhtlus on presidendi pärusmaa, ei ole küsimus päevakorralt kadunud.
Siiski näikse Toomas Hendrik Ilvese ajal leitud konstruktiivne kompromiss. Nõupidamistele, nagu näiteks Euroopa Ülemkogu jmt, kus arutusi peab ja otsuseid langetab täitevvõim, riigipea ei kipu.
Igatahes ei ole meil viimasel ajal kuulda olnud nöökamist, et president on sättinud ennast näiteks Brüsselis istuma suure laua taha, kus igal riigil kaks kohta, ja surunud välisministri tagatoolile või teise tuppa. Soomes või Poolas – tõsi, neil omab president välispoliitika ajamisel mõnevõrra suuremat sõnaõigust – on presidendi rivaalitsev ilmumine peaministri kõrvale korduvalt tõusnud ajakirjanduses nii iroonitsemise kui ka arutluse aineks.
Põhiseadus otsesõnu ei määra, kuid vaieldamatult on presidendil veel üks selge kohus. Tema – riigipea – peab olema oma riigis mentor ja arbiter ehk nende sõnade algtähenduse mõttes kogenud nõuandja ja ühiskonna vahekohtunik.
Kummatigi ootab selle rolli esitust avalikkus või kõlavamalt öeldult – rahvas. Läheme veel kaugemale. Igale noorele orastavale demokraatiale on eluliselt oluline võimude lahususe ning tasakaalustatuse põhimõtte tingimusteta rakendamine. Teisi sõnu: me vajame toimivat põhiseaduslikku institutsiooni ja üksikisikut, kelle poliitiline võim on piiratud, kuid kes omab vaimset kaalukust ja moraalset mõjukust, mida aktsepteerib enamus.
Lennart Meri suutis seda olla. Ta saavutas autoriteedi, mis lubas tal erinevates valdkondades otsustavat sõna sekka öelda. Teda kuulati. Iga-aastane kõne 24. veebruaril oli oodatud etteaste ja avaldas mõju ka nende hulgas, kes tõrkusid presidendiga ühte jalga astumast.
Toomas Hendrik Ilves liigub samal rajal. Aeg on mõistagi teine ja isikliku mõjuvõimu kasvatamine keerulisem kui nendel algaastatel, kus kõik oli läbi proovimata ning üles ehitamata, ja säärasel imposantsel ning ekstsentrilisel persoonil nagu meie toonane president oli hõlbus nõutada endale laiad volitused uute sihtide seadmiseks ja uute väärtuste kujundamiseks.
Praegu on presidendi roll omariikluse vormijana oluliselt kahanenud. Probleem on eksistentsiaalsem – kuidas olla ja mida teha, et senisaavutatu ei jookseks liivanõredena sõrmede vahelt maha. Ülemaailmne finants- ja majanduskriis on üks asi. Paraku on Eesti surutis keerulisem. Meil tuleb samal ajal toime tulla kodukootud poliitilise kriisiga, millesse on enda viinud Eesti esindusdemokraatia. Poliitilisele ummikseisule lahenduse leidmine võib osutuda praegustest keerdsõlmedest kõige raskemaks.
Samas ei ole kindlasti vähenenud ootus kuulda Kadriorust julgustavaid, rakendavaid, noomivaid sekkumisi. Toomas Hendrik Ilves on meie riigipeadest kõige esinemissüdikam. Ta on oma poolel teel märgatavalt rohkem sõna võtnud ja kõnesid pidanud kui eelkäijad samas ajalõigus. Nuriseda, et ta «ei tegele probleemidega», saavad vaid need kaaskodanikud, kes pole vaevunud teda kuulama või lugema.
Eesti riigipea mõõk ja kilp on sõna. Verbaalse mõjutamise tõhusus, nagu teame, sõltub sellest, kui kaugele on riigis arenenud või lastud arendada osalusdemokraatial. Eesti-tüüpi president saab olla seda tulemuslikum, mida tegusamat toetust ning kaasalöömist annab talle kodanikuühiskond.