Marti Aavik: šegens, kraed!

Marti Aavik Foto: Pm

Räägitakse, et üks tubli Tartu ettevõtja käis möödunud kümnendi alguses tuttavate juures nuiamas nagu Kiir, et talle öeldaks ilus puhveti nimi.

Keegi irvhammastest soovitas: «pane Fallos».

Kõlab ju hästi… vapralt? 

Usin äriinimene täitis ära kõik vajalikud paberid ja läks nendega linna ettevõtlusosakonda uut aktsiaseltsi registreerima (riiklikku äriregistrit siis veel polnud).

«See on üks väga vana nimi… aga see ei lähe kohe mitte,» ütles ametnik. Ei näinud ise pealt, aga ma väga loodan, et ta tegi seda just «Kevade» filmis köstrit mänginud Endel Ani häält ja olekut järele aimates.

Kuna suur pakk masinakirjas dokumente oli juba valmis, siis leiti koos uute tegemisest lihtsam lahendus. Nime lõpust kriipsutati igal pool maha S ja AS Fallo võis uhkelt teiste omasugustega võistlema purjetada.

Need, kes 1990ndatel vanas Pällis või Päntri ühikas elasid, mäletavad kõnealust puhvetit kindlasti.

Nüüd on tähtsate ametnike komisjon välja tulnud uue keeleseaduse ettepanekuga, püüdes reguleerida reguleerimatut, selmet kulgeda kulgemata. Häda on selles, et silmaklappe saaks inimestele käsukorras pähe panna küll, aga maailmapildi ja keeletaju avardamine nii ei käi. Plaksuta piitsa vastu ratsasaapaid palju tahad, ei tõuse sellest karu lendu ega hakka varblane vaipu kuduma.

Komisjoni liikmed võiksid mõtiskleda, kummast sünnib rohkem kahju, kas sellest, kui õiget asja tehakse halvasti või kui valet asja tehakse väga hästi. Kui keegi varjab südasuvel oma ihu ning suspesid villase ülikonna ning palituga, on see lihtsalt jabur. Vahet ei ole, kui täpselt on mantliriide kalasabamuster õmbluste kohal kokku aetud.

Elus tasub arvestada ohuga, et mõnikord on ülesanne väga valesti seatud. Ametnike armee saadetakse lahingusse, aga selgub, et vastast sõjaväljal polegi. Mõni neist võiks sest väikesest asjaolust kindralitele märku anda, aga seda nad ei tee.

Hakkavad hoopis kanget võitlust mängima ja kimbutavad ümbruskonna talupoegi. Just nii on minu arvates juhtunud ka keeleseaduse asjas.

2009. aasta alguses ütles keeleseaduse uut varianti teinud komisjoni juht Jaak Viller BNSile: «Antud etapil on oluline kaardistada teemad, mis vajavad seaduse uues redaktsioonis reguleerimist või milliste regulatsioonid olemasolevaga võrreldes muutmist.»

Las loomuldasa vastutust hajutavad ametnike komisjonid räägivad ja kirjutavad säärases eesti keeles, mis on neile jõukohane, ehkki saaks ka teisiti.

Aga lubage palun, et Jüri Kuuskemaa võiks edaspidigi öelda raadios «muinsustervitus» (kuigi siändset sõna ÕSis polegi).