Lugeja kiri: tarbijakaitse ei kaitse info tarbijaid

Tarbijakaitseameti logo. Foto: .

Kui piim on poes hapu, ei tohi seda müüa.

Müraks hapnenud infot tohib müüa küll. Aina on kuulda, et kusagil oli inimesi üle paarikümne, alla paarisaja või üle mitme tuhande. Kui palju neid oli, kui paarkümmend on umbes kakskümmend, paarsada umbes kakssada ja mitu tuhat on teadmata arv tuhandeid?

Kes on sportlased (häälduse järgi) Northug või Geväärt? Teadaolevalt sellenimelisi pole kusagil võistelnud. Võistlesid Nurthüg ja Gefaart. Kas tennisist Williamsi vanemad on pannud oma lapsele eestipärase hääldusega eesnime Veenus? Kas Tšehhi ja Slovakkia lasevad oma riigi nimel esineda venelastel? Spordisaadete järgi otsustades küll, sest nimed on rõhu järgi otsustades venelaste omad.

Pole kordagi kuulnud, et oleks õigesti hääldatud «Guinnessi rekordeid», aina väänatakse «guinnessi», ehkki õige hääldus on «ginise».

Mulje järgi otsustades pole mitte üksainus tele- ega raadioajakirjanik kogu oma karjääri jooksul õppinud ära mitte üheainsagi võõrkeele hääldusreegleid, ehkki ka mudalaisk ja puruloll inimene suudaks kuu ajaga ära õppida ühe keele hääldamise eeskirjad (paar-kolmkümmend juhtu), seega aastas kaksteist, kümne aastaga sada kakskümmend keelt. Nii palju pole tegelikult vajagi.

Ei kaitse tarbijakaitse ka eksitava reklaami eest. Kui poeaknal on silt «Sale», aga müüja tunduvalt ülekaaluline, siis on ostja eksiteele viidud. Kui aknal on silt «Present», aga sees müüakse sitsi, satsi ja sametit, kuid mitte tükikestki presenti, on ostja samuti eksiteele viidud. Vahest oleks aeg hakata tarbijaid kaitsma infomüra eest.