Mart Ummelas.

FOTO: .

Kui kuulsin, et keeleseadust kavatsetakse muuta, olin üsna hämmeldunud.

Kas tõesti mingi selline seadus veel üldse kehtib? Lisaks põhiseadusele, asjaõigusseadusele, reklaamiseadusele ja paljudele muudele seadustele, mis sätestavad konkreetselt ja asjalikult mõningaid probleeme, mis tekivad verbaalse jt keelte kasutamisega meie tänapäevases, arenenud turumajanduslikus ühiskonnas.



Lisaks ka inimeste põhiõigustega seotud konventsioonide ratifitseerimisele, millega Eesti riik on loodetavasti Euroopa Liitu astumisega seoses hakkama saanud. Mis on selles kontekstis üldse mingi «keeleseadus»?



Kas vajaksime ehk ka kehakeeleseadust või koguni semiootikaseadust, et kõik siin selles pisikeses riigis ühtemoodi ja adekvaatselt aru saaksid kõigist märkidest, mida neile keskkonnas edastatakse? Kui olen jälginud meedias keelenormide «rikkumise» karistamise eestvõitlejaid, siis oleksid need minu arust esimesed, kes tuleks pokri pista piiratud keeletunnetuse, vananenud väljendusviisi või lihtsalt rumaluse pärast.



Kas tõesti on meie haridus- ja teadusministeerium asunud kilplaste kombel hõlvamatut hõlvama ehk suruma seadusesätetesse olematuid väärtusi, kasutades selleks sealjuures erakordselt bürokraatlikku, kantseleilikku seadusekeelt?!



Kui keeleseaduse uue versiooni esimesed peatükid sisaldavad vaid üldsõnalist rahvuslikku paatost à la «blä-blä-blä», millel pole ju mingit seadusjõudu, siis paragrahvis 19 jõuame juba otsese keele- ja käteväänamiseni: «Üleriigilise levikuga ajakirjandusväljaannete, sh veebiväljaannete keelekasutus peab vastama kirjakeele normile. Kirjakeele normi nõuded ei kehti ajakirjandusväljaandes avaldatava kunstilise teksti suhtes. Piirkondliku levikuga ajakirjandusväljaannetes võib kasutada eesti keele piirkondlikku erikuju. Eestikeelsetes tele- ja raadiosaadetes kasutatakse korrektset eesti keelt.»



Palun nimetage, mis on «kirjakeele norm». Mis on «korrektne» keel? Kas eelnõu autorid üldse saavad aru, et on olemas tohutul hulgal keeletasandeid, mille seas isegi seadusekeel pole kaugeltki kõige normeeritum, sest kehtib suurel hulga eri aegadel vastu võetud seadusetekste, milles nii sõnadel kui väljendeil on üsna erinev tähendusvarjund!?



Ent ajakirjanduskeel pole kaugeltki surnud seadusekeel, vaid see on ELAV KEEL, mida ei ole, ei saa ega tohigi olla ahistamas kellegi järgitav norm. Sest see on võrdeline ajakirjandusvabaduse ja sõnavabaduse ahistamisega. Inimesed kirjutavad oma rahvakeelseid arvamusi ajalehtedele, räägivad vabalt eetris, esitavad oma mõtteid teleekraanidel, toetades verbaalset väljendust ka kehakeele ja taustapiltidega. Mis kuradi korrektne keel?!



Ja kes ja missugusel meetodil seda siis selle värdseaduse alusel kontrollima hakkab? Glavlit oli selle kõrval poisike, mida tänased keeleseaduse vägistajad tahavad kehtestada. Mitu sada miljonit keeleinspektoreile eraldatakse? Rääkimata sellest, et Eesti multikultuurses ühiskonnas on igasugune «keeleseadus» praeguseks muutunud inimeste põhiõigusi ahistavaks barbaarseks ja natsionalistlikuks terroriks.



Kas keelame Eesti mittepõhirahvusest inimestel üldse eetrisse tulemast, sest nad eksivad rektsiooniga, või keelame oma sõnumit levitamast internetis, kui nad ei ela «omavalitsusüksuses, mille püsielanike enamiku keel ei ole eesti keel», ja mida üldse selline rahvuslike reservaatide loomine peaks tähendama!? Missugune tsiviliseeritud riik suudaks sellist segregatsiooni tänapäeval aktsepteerida!? Iga Eestis elav elanik, kodanik või alles veel püsielanik (ja ka «kolonistist» venelane) peaks saama suhelda riigi- ja omavalitsusorganitega eelkõige oma emakeeles, kas siis otse või tõlkide vahendusel.



21. sajandil on ülim lollus ja ebainimlikkus nõuda, et üle maailma siia tulnud inimesed õpiksid näiteks juriidilist keelt vähem kui ühe miljoni inimese emakeeles. Kui keegi sellesse tänapäeva Eestis veel usub, tuleks ta kiiremas korras saata psühhiaatrilisele ravile!



Kogu viimatise diskussiooni suurim eksiarvamus ongi see, mida mõningates nn gallupites toetab 80 protsenti «rumalast» elanikkonnast –  et me saame mingite omamaiste «seadusandlike ja repressiivsete vahenditega» kaitsta ettekujutuslikku normi, pealegi sedavõrd regulatsioonidele üldse mittealluvas valdkonnas kui verbaalne keelekasutus, kultuur laiemaltki. Harimatud inimesed ei saa aru ühest lihtsast tõest: et ei kirjutatud ega ka lausutud tekst pole kaugeltki kogu kommunikatsiooniakt.



Me suhtleme omavahel lisaks keelele kümnete ja sadade muude vahenditega, milles ühel haruldasel, et mitte öelda eksootilisel keelel nagu eesti keel, on ühe miljoni inimese jaoks kindlasti üsna oluline, aga kaugeltki mitte ainus ega ammugi mitte vältimatu roll. Seda tõestab ilmekalt või see, et enamik doktoriväitekirju ei valmi ammugi enam eesti keeles. Tähtis pole ju see, mis keeles me (omavahel) räägime, vaid see, MIDA me räägime ja kuidas me sellega kogu inimkonda teenime ja ühtlasi elus hoiame.



Hoolimata igasugustest tobedatest etnilistest tunnustest, mis enamasti on vaid kellegi haige aju väljamõeldis, pärand ajastust, kui inimene polnud sugugi ülim väärtus, vaid üksnes osa näotust riigist, pimedast religioonist või lihtsalt incognito, kellel puudus üldse isikupära. Võin olla eestlane, kuid keeldun mitte olemast INIMENE.