Jaan Kaplinski: uue keeleseaduse valgel tundub meie iseseisvus üllatavalt nõrk

Jaan Kaplinski Foto: Sille Annuk.

Keel on imeline asi. Laps õpib paari aastaga vabalt rääkima-mõistma emakeelt (vahel ka mitut keelt), teadmata midagi grammatikast, foneetikast, süntaksist.

See, et valdame keelt vabalt, tähendab, et räägime, mõtlemata, kuidas räägime.

Mulle oli üllatus taibata, et ennevanasti ei rääkinud eestlased ilmselt üldse oma keelest, selleks oli olemas ainult kaks sõna: sõna  ja  keel. Palju muutus, kui eesti keelest sai kirjakeel, kõigepäält muidugi keel, millesse tõlgiti vaimulikke tekste.

Tõlkijad ei olnud eestlased ja eesti keelega oli neil probleeme. Eesti keel erineb suuresti ladina ja saksa keelest. Mõned eesti keelega tegelejad leidsid, et see tuleb lihtsalt sellest, et eestlased ei kasuta oma keelt korrektselt, ja püüdsid siis nii teoorias kui praktikas eesti keelt ladina-saksa liistule tõmmata.

Nüüd on nende esimeste keelekorraldajate teoreetilised seisukohad küll ekslikeks kuulutatud, tegelikult aga ei ole neist päriselt loobutud. Arusaam, et eestlased ei oska korralikult-korrektselt eesti keelt, on küllalt levinud keeletoimetajate ja «emakeele õpetajate» hulgas. Panen viimased sõnad jutumärkidesse, kuna koolis tegelikult ei õpetata emakeelt, vaid eesti keele grammatikat ja õigekirja. Kuid see selleks.

Huvitavam on praegu jälgida Stahli ja teiste traditsiooni jätkuvuse viimast tõendust, nimelt keeleseaduse täiendatud ja parandatud varianti. Muidugi on selles seaduses mõndagi mõistlikku, olgu või katse piirata inglise keele võimutsemist meie tänavapildis. On aga kahtlane, kas seda keeleseaduste ja keelepolitsei abiga eriti tõhusasti teha õnnestub.

Mis puutub eesti keele õiguste kaitsesse Eestis, siis on seegi kiiduväärt ettevõtmine, kuigi annab märku sellest, et Eesti riiklik ja kultuuriline iseseisvus on ikka üllatavalt nõrk. Varem või hiljem küsib keegi otse, kas Eesti on vaba ja demokraatlik riik või hooldekodu-reservaat, kus üht väikerahvast hoitakse ja pahade võõrmõjude eest kaitstakse.

Mida ütleb uus seadus eestlastele, kes enda meelest (selliseid eestlasi vaatamata toimetajate ja õpetajate pingutustele siiski leidub) eesti keelt oskavad ja tahavad selles keeles end ka avalikus sõnas väljendada? Seadus ütleb, et

§ 19. Ajakirjanduskeel (1) Üleriigilise levikuga ajakirjandusväljaannete, sh veebiväljaannete keelekasutus peab vastama kirjakeele normile. Kirjakeele normi nõuded ei kehti ajakirjandusväljaandes avaldatava kunstilise teksti suhtes.

Piirkondliku levikuga ajakirjandusväljaannetes võib kasutada eesti keele piirkondlikku erikuju.

(2) Eestikeelsetes tele- ja raadiosaadetes kasutatakse korrektset eesti keelt.

Punktil 2 ei ole õigupoolest küll seadusandlusega palju tegemist. Kui kirjakeele norm on ka seadustega enam-vähem paika pandud, siis ei ole olemas «korrektse keele» määratlust ja kahtlen, kas seda üldse anda saab. Telesaates intervjueeritud venelane ei räägi võibolla eriti korrektset eesti keelt, kas tuleks edaspidi sellistest intervjuudest loobuda? Kas riigitelevisioonis võib nüüd rääkida võru keelt? Kas väljendid nagu «tšau», «telekas», «naistekas», «ruulib» jms on korrektsed või ei?

Tõsisem lugu on punktiga 1, mis mind tõsiselt pahandab. Eriti veel siis, kui lugeda lisaks § 38. Eesti keele kasutamise nõude ja kirjakeele normi rikkumine

(1)Eesti keele kasutamise nõude või kirjakeele normi rikkumise eest ajakirjandusväljaannetes, avalikul sildil, viidal, kuulutusel, teadaandes, reklaamis, veebilehel, müüdava kauba või pakutava teenuse kohta olulist teavet sisaldava Eestis registreeritud kaubamärgi sõnalise osa ja ettevõtte liiginimetuse eksponeerimisel, samuti nimede ümberkirjutamises – karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 20 000 krooni.

Niisiis võib nüüd ilmselt trahvida ajalehte, kes avaldab näiteks Jaan Kap­linski artikli, kus autori keelekasutus on jäetud muutmata ja sellisena ei vasta kehtivatele normidele (ÕSile). Kui autor kirjutab «šariaadi» asemel «šariia», kuna oskab mõnevõrra araabia keelt, või «vedeldi» ja «eemaldi» asemel «vedeldaja» ja «eemaldaja», kuna tema keeletundele on vastuvõtmatud paljud ti- ja di-tuletised.

Tõsi, autorile jäetakse keeleline pelgupaik, nimelt sellessamas punktis 1, kus on öeldud, et «kirjakeele normi nõuded ei kehti ajakirjandusväljaandes avaldatava kunstilise teksti suhtes». Imetlen seaduse tegijaid, kes ilmselt siis usuvad teadvat, mis on kunstiline tekst ja mispoolest ta erineb mittekunstilisest. Uudis ilmselt ei ole kunstiline tekst ja ajalehes ilmutatud luuletus on kunstiline. Ent kuidas on lehes avaldatud esseega? Kolumniga? Toimetaja laupäevase mõtisklusega?

Igal eestlasel on keeletunne, kui seda ülipüüdliku ja pedantse «emakeele õpetusega» pole nüristatud. Kui inimesi pole õpetatud kahtlema selles, kas nad oma emakeelt ikka oskavad. Ning on paha, kui toimetajad ja muud keelehooldajad peavad oma pühaks kohuseks selle keeletunde vastu sõdida mingi normi nimel, mis vahel lähtub lausa puudulikust eesti keele tundmisest.

Nagu omaaegne reegel, mis keelas vormid nagu «kasvaja laps» või «haukuja koer». Eriti kurjast on see, kui keeletoimetajad asuvad oma arusaamade ja normidega kirjaniku keele kallale. Mind haavab tõsiselt, kui toimetaja pakub mu tekstis «parandustena» välja «sinnasamasse» «sinnasamma» asemele. 

Keeletoimetajaid on aga vähem kui kirjanikke (ja ajakirjanikke), ja nende tegevuse eesmärk on tahes või tahtmata keele ühtlustamine. Mis tähendab seda, et meie kirjanikkude keel on muutunud isikupäratumaks ja tuimemaks, kui oli sada aastat tagasi. Keelekorraldajatel ja toimetajatel tasuks siis, kui nad kirjutavad «haukuja koer» asemele «haukuv koer» või asendavad «kuskil» «kunagi’ga», «õele Minnale» «õde Minnale’ga», mõelda sellele, et võibolla kirjutasid kõige ilusamat, rikkamat ja isikupärasemat keelt kirjanikud, kes ei olnud koolis eesti keelt õppinud.

Grammatilisi vorme ja sõnajärge ei tohiks toimetaja mingil juhul muuta, kahtluste puhul tuleks konsulteerida autoriga. Võibolla tuleks seadusega selgemini paika panna autori õigus oma keelekasutusele, tema õigus kaitsta end toimetaja «paranduste» eest. Mis ei tähenda seda, et toimetajaid, autori teksti hoolikaid ülelugejaid ja ilmsetele vigadele ja küsitavustele osutajaid poleks vaja. Korrektsusest minu meelest olulisemgi on keele loovus, mis avaldub, olgugi vahel robustsel kujul, just veebilehtedes, elavas kõnekeeles, slängis. Millest üht-teist jõuab ka ühiskeelde, viimaks isegi kroonukeelde, kuigi esialgu inimeste spontaanse keeleloome ja autorite keele eripära vastu võideldakse.

Kas keeleseadus ei peaks olema kirja pandud korralikus keeles? Kahtlen, kas seda on näiteks järgmine moodustis:

(2) Kurdi või vaegkuulja eesti viipekeelse ja viibeldud eestikeelse suhtlemise õigus lõikes 1 nimetatud asutustes tagatakse tõlketeenuse võimaldamisega õigusaktides sätestatud korras.

Mis on «viibeldud eestikeelne suhtlemine»?