Viimasel ajal on mul tunne, et kuigi eestlastele meeldib samastada end töökate vargamäelastega, kes palehigis oma maad harisid ning tõde ja õigust taga ajasid, hakkab Eestist saama labane vargavabariik.
Hanneli Rudi: vargavabariik
29. juuli 2009, 23:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tuttavate järjekordset varguse lugu kuuldes tekib vägisi tunne, et varsti pole ühtegi peret, kes oleks varaste küüsist pääsenud. Kusjuures varastatakse, nagu Hiiumaal tavaks on öelda, kõike peale tulise raua ja iseenda s***.
Paar näidet. Tuttava Lõuna-Eesti metsades asuvast suvekodust viidi minema nii noad-kahvlid kui ka voodipesu, tööriistadest rääkimata. Mööbel jäi esialgu alles. Meie pere jäi kevadel ilma kahest jalgrattast, kusjuures vargaid ei heidutanud isegi see, et kaherattaliste kättesaamiseks tuli lahti murda neli ust.
Kohale saabunud politseinik soovitas kadunud rattaid otsima hakata kuulutuselehtedest, mille vahendusel nad ilmselt maha müüakse. Arvestades seda, kui palju on Eestis kõikvõimalikke kuulutustelehti ja -portaale, oli see ilmselgelt ülejõukäiv soovitus.
Kuna kleptomaanide arv ei sõltu majandusolukorrast ega riigikorrast, siis võib arvata, et enamik vargusi pannakse toime eesmärgiga varastatud kraam kiiresti maha müüa.
Aga just teadmine, et varastatud kraami õnnestub nii lihtsalt maha müüa, olgu siis tegu päevinäinud söögiriistade või kasutatud rattaga, tekitab kõige enam nördimust.
Järelikult kasvab lisaks aina paisuvale pikanäpumeeste armeele ka nende inimeste hulk, kes on nõus varastatud kraami ostma. Peaasi et soodsalt saab. Kust asi pärit on, pole oluline.
Varastatud kraami soetajad aga ei tule selle peale, et just tänu neile on pikanäpumeestel pidevalt tööd ja leiba ning varguste arv ei hakkagi vähenema.
Ilmselt ei mõelda ka sellele, et juba homme võivad need n-ö soodsa kraami ostjad ise olla õnnetud omanikud, kes oma ootamatult haihtunud vara politsei abil taga otsivad.
Eestis on läbi aegade olnud kõikvõimalikke kummalisi liikumisi ja ettevõtmisi. Aga nüüd, kui ka seitse lukku ja neli riivi ei kaitse enam varguste eest, oleks ilmselt aeg algatuseks «Mina varastatud asju ei soeta». Selle algatusega ühinejad kontrolliksid näiteks enne kuulutuselehest leitud soodsa ratta ostmist, kas see on kantud varastatud rataste nimekirja, nõuaksid ostjalt ratta tehnilist passi või garantiitalongi.
Keelduksid teadlikult ostmast asju, mille puhul on alust arvata, et tegu on varastatud kraamiga. Isegi kui neid suisa poolmuidu pakutakse.
Äkki õnnestuks nii vähemalt osa pikanäpumehi tööta jätta. Ühtlasi kasvaks taas usk, et mitte kõik eestimaalased pole au ja südametunnistuseta. Neid on meie hulgas vaid käputäis.