Eestimaalastest nahaalsemad on vahest Tirana ja Praha sohvrid, kes veelgi julmemalt koorivad. Vaeseid põhjanaabreid, ja kui nad on veel vintis, pügatakse täielikult. Harvad pole juhud, kui sadamas autosse istuv hõimuveli sõidutatakse Maardu kaudu Mustamäele ja otsa eest küsitakse 150 eurot.
Mõned korrad aastas etendab linnavõim teleekraanil seebiooperit «Mupo puistab taksosid». Rahvale näidatakse kaamerate ees, kuidas kangelaslikud ametnikud eluga riskides positiivseid kangelasi mängivad.
Mis sellest muutub? Maffia tegutseb edasi ja kõik läheb vanaviisi. Aastal 2011 on Tallinn Euroopa kultuuripealinn, külalisi tuleb igast ilmakaarest ja liikumiseks kasutatakse enamasti taksot kui kõige kiiremat vahendit. Kui kõik läheb vanaviisi, siis millise kuvandi me külalistele oma linnast kujundame? Riik võib tellida kui tahes kalli reklaamikampaania Tallinna tutvustamiseks, ent kui pealinna taksonduses ei saada korda majja, on tegemist raisatud rahaga.
Parim näide taksonduse korrastamisest pärineb Rhodose saarelt. Veel kümme aastat tagasi oli seal taksondus samasugune kui Tallinnas. Turistidelt küsiti imelisi summasid ja nad maksid, võõras ju vahemaasid ei teadnud. See hakkas käima maine pihta ja ühel hetkel sai linnavõimul villand ning taksondus võeti luubi alla.
Pandi paika kindlad hinnad ja isetegevus lõppes. Soetati uued autod ja palgati juhid, loodi munitsipaalile alluv firma. Praegu kehtivad saarel fikseeritud hinnad ja need on kenasti kirjas turismiprospektides.
Kui kolme aasta eest Rhodosel puhkasime, veendusime selles meiegi. Elanike arvult Pärnuga võrreldavas linnas maksab sõit mis tahes punktist hotelli, sadamasse või ajaloolisesse keskusesse täpselt kolm eurot (alla 50 krooni). Kütus on saarel kallim kui Eestis. Erinevus on selles, et eestlane peab ennast väljavalitud rahvaks, kelle töö maksab erakordselt palju, ja seetõttu tuleb teenuse eest küsida hingehinda. Kreeklane orienteerub teenindamisele ja see peab olema kiire ning sõbralik.