L, 3.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Vambola Paavo: lõpp taksonduse seebiooperile!

Vambola Paavo
, meediaõpetaja
Vambola Paavo: lõpp taksonduse seebiooperile!
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Vambola Paavo
.
Vambola Paavo . Foto: .

Eesti hiilgab Euroopa Liidus kõrgete taksohindadega. Berliinis, Pariisis või Barcelonas on sõit märksa odavam kui Tallinnas. Kreeka ja Hispaania kuurortidest rääkimata. Kui Eesti Vabariigi pealinnas tuleb raadiomaja eest lennujaama sõiduks (kolm km) välja käia ligi kaheksa


eurot, siis on midagi väga viltu. Sõidu eest lennujaamast bussijaama küsitakse sada krooni (6,50 eurot).



Eestimaalastest nahaalsemad on vahest Tirana ja Praha sohvrid, kes veelgi julmemalt koorivad. Vaeseid põhjanaabreid, ja kui nad on veel vintis, pügatakse täielikult. Harvad pole juhud, kui sadamas autosse istuv hõimuveli sõidutatakse Maardu kaudu Mustamäele ja otsa eest küsitakse 150 eurot.



Mõned korrad aastas etendab linnavõim teleekraanil seebiooperit «Mupo puistab taksosid». Rahvale näidatakse kaamerate ees, kuidas kangelaslikud ametnikud eluga riskides positiivseid kangelasi mängivad.



Mis sellest muutub? Maffia tegutseb edasi ja kõik läheb vanaviisi. Aastal 2011 on Tallinn Euroopa kultuuripealinn, külalisi tuleb igast ilmakaarest ja liikumiseks kasutatakse enamasti taksot kui kõige kiiremat vahendit. Kui kõik läheb vanaviisi, siis millise kuvandi me külalistele oma linnast kujundame? Riik võib tellida kui tahes kalli reklaamikampaania Tallinna tutvustamiseks, ent kui pealinna taksonduses ei saada korda majja, on tegemist raisatud rahaga.



Parim näide taksonduse korrastamisest pärineb Rhodose saarelt. Veel kümme aastat tagasi oli seal taksondus samasugune kui Tallinnas. Turistidelt küsiti imelisi summasid ja nad maksid, võõras ju vahemaasid ei teadnud. See hakkas käima maine pihta ja ühel hetkel sai linnavõimul villand ning taksondus võeti luubi alla.



Pandi paika kindlad hinnad ja isetegevus lõppes. Soetati uued autod ja palgati juhid, loodi munitsipaalile alluv firma. Praegu kehtivad saarel fikseeritud hinnad ja need on kenasti kirjas turismiprospektides.



Kui kolme aasta eest Rhodosel puhkasime, veendusime selles meiegi. Elanike arvult Pärnuga võrreldavas linnas maksab sõit mis tahes punktist hotelli, sadamasse või ajaloolisesse keskusesse täpselt kolm eurot (alla 50 krooni). Kütus on saarel kallim kui Eestis. Erinevus on selles, et eestlane peab ennast väljavalitud rahvaks, kelle töö maksab erakordselt palju, ja seetõttu tuleb teenuse eest küsida hingehinda. Kreeklane orienteerub teenindamisele ja see peab olema kiire ning sõbralik.



Tööpuuduse üle Rhodose taksojuhid ei kurda. Kundesid jagub ja peatustes on järjekorrad. Õhtutundidel, kui rahvas on vanalinnas tiirutamisest väsinud ning kibeleb hotelli, on peatustes ametis munitsipaalpolitseinikud. Vastavalt vajadusele keeratakse järjekorda nii- ja naapidi ning sabas ei pea seisma rohkem kui viis minutit. Vaatamata kerkinud kütusehindadele on Rhodosel tariifide osas kõik endine.



Pikemate vahemaade korral, kui soov sõita mõnda saare teise asulasse, on takso kasutamine rendiautost odavam. Juht pakub ka giiditeenuseid, räägib ühte-teist vaatamisväärsustest ning teeb seltskonnast pilte vähemagi vastumeelsuseta. Ei kehti müstilist ootetariifi 240 krooni tund (15,3 eurot), kui tahtmine mõnes tavernas einestada.



Kõik see tagab taksojuhtidele sissetuleku. Kuue kuu jooksul antakse endast maksimum, sest nii pikk on turismihooaeg. Tallinn võõrustab külalisi aasta ringi, suviti peatuvad siin sajad kruiisilaevad. Kreeklaste kogemustele tuginedes võiks siin suurepäraselt teenida ja kasulikku üle võtta.



Tallinna kava luua uusi sotsiaaltöökohti on tervitatav. Rahvas saab tööd bussikoristajate, reisisaatjate ja aknapesijatena. Ent kas linn peab tegelema autobussikoondise probleemidega? Linnapeal tuleks luua mitukümmend uut munitsipaalpolitseiniku kohta ning panna nad tööle sadamasse, Viru väljakule või lennujaama. Kohtadesse, kus taksondus on paigast ja vohab piraatäri. Kui peatustes on kord majja löödud, võiks volikogu asuda fikseeritud taksohindade arutelule.



Praegu saab iga Ivan või Juhan loa, kui soovi avaldab. Tallinna-suuruses linnas võiks tegutseda paar-kolm munitsipaaltaksofirmat mõnesaja sõidukiga. Odava populismi ja seebiooperite etendamisega teleekraanil linnavõim kahjuks plusspunkte ei korja, ka mitte valimiste eel. Tegusid on vaja, härrased-prouad Vabaduse väljakul.

Märksõnad
Tagasi üles