Jurist Paloma Krõõt Tupay nendib, et ei ole mõtet arutada küsimust, kas meil oleks vaja luua homoseksuaalidele juriidilisi kooselamise võimalusi, sest enamik eestimaalasi seda ei toeta.
Paloma Krõõt Tupay: vähemuste kaitse enamuse toetuseta?
29. juuli 2009, 11:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Justiitsministeeriumil on valminud analüüs mitteabielulise kooselu kohta Eesti ühiskonnas ja võimalustest seda seaduste abil reguleerida. Läinud nädalal toodi analüüs avalikkuse ette ja nagu võib järeldada sellele järgnenud meediakajastustest ja kohati väga kirglikest kommentaaridest, ei ole need küsimused meie ühiskonna jaoks kaugeltki ükskõik.
Seda ei saa imeks panna, sest iga inimene muutub valvsaks, kui riik kohustuste ja keeldudega meie kõige intiimsematesse suhetesse sekkub. Teisalt, riigivõimu esindajaid paluvad appi osalised ise, muidugi alles siis, kui ilus ja intiimne aeg on juba möödas ning üks pooltest tunneb ennast ebaõiglaselt kohelduna ja nõuab materiaalset kompensatsiooni temale põhjustatud moraalse kahju eest. Aga kui moraalne tohib üks demokraatlik õigusriik üldse olla?
Tänapäeva demokraatlikud ühiskonnad on ehitanud oma õigussüsteemid seisukohale, et seda ühte ja ainumat moraalset instantsi ei ole. Teose «Ühiskondlikust lepingust» autori
Jean-Jacques Rousseau poliitiline nõudmine oli, et seaduse looja peab olema seaduskuulekas ühiskond. Kodanike põhiõigused ja põhivabadused on sellepärast Eestis tagatud riigi põhiseadusega.
Põhiseaduse artikkel 19 ütleb: igaühel on õigus vabale eneseteostusele. Sinna hulka käib ka õigus olla vaba riiklikust sekkumisest. Ent igal ühiskonnal on ka nõrgemaid liikmeid, kes vajavad riigi kaitset, kuna nad pole ise võimelised oma õiguste eest väljas olema. Ajalugu õpetab, et kui ühiskonna nõrgemate järg on vilets, ohustab see kogu ühiskonna alustalasid.
Sel põhjusel on loodud pensionisüsteem, haigekassad, sotsiaalkindlustused. Ent nii nagu eestlased eriti hästi teadma peaksid, sobib soov teha kõik kodaniku hüvanguks ka hästi totalitaristliku riigi vankri ette rakendamiseks, andes kogu kodanike elu kujundamise riigi kätte.
Kas Eesti seadusandja peaks tagama erilise kaitse mitteabielulistes kooslustes elavatele heteroseksuaalsetele paaridele? Riigil ei ole kerge leida tasakaalu oma kohustuste ja kodanike vabaduste vahel. Põhiseaduse artikli 27 järgi seisab perekond riigi erilise kaitse all.
Perekond koosneb traditsioonilises mõttes mehest ja naisest ning nende kooselust sündivatest lastest. Mees ja naine võtavad endile abielu sõlmides teineteise suhtes konkreetsed kohustused, mida nad tavaliselt kinnitavad abielu pidulikul sõlmimisel oma allkirjaga.
Iga riigi püsimajäämine sõltub sellest, et ta kodanikud otsa ei lõpeks. Abielus olevad inimesed on kohustatud teineteist toetama ja sõltuvad seega vähem riiklikust abist. Ent ajal, mil nad lapsi kasvatavad, peab riik neid toetama ja pakkuma neile teatud eeliskohtlemist.
Kuna riik ei saa abielu fakti kindlakstegemiseks minna luurele oma kodanike eraellu ega magamistuppa, siis on tema jaoks perekonna kriteeriumiks abielu sõlmimise formaalõiguslik akt. Riigi moraalset otsust toetavad objektiivsed asjaolud.
Mees ja naine, kes ei taha endale võtta kohustust teineteist sel moel või määral toetada, ei abiellu. Lapsi aga, kes sünnivad mitteabielulisest suhtest, ilma et neil selles küsimuses otsustamisõigust oleks, kohtleb Eesti seadus võrdselt abielulises suhtes sündinutega.
Kui riik otsustaks oma seadusandlike organite kaudu kohaldada automaatselt võimaliku nõrgema poole või lihtsameelsete kaitseks igasugusele kooselule abieluga sarnaseid tagajärgi, annaks ta sellega mõista, et ei usu kodanike võimesse ise oma elu korraldada.
Ükskõik missugused sellise «automaatse õigussuhte» juriidilised tagajärjed ka poleks, võtaks see ikkagi inimeselt õiguse otsustada ise oma suhte üle oma (elu)kaaslasega. Pealegi pole juriidilised sammud ainsad, mida võib nõrgemate kaitseks astuda. Ühiskondlik teavitustöö ja sotsiaalsed abinõud on ainult mõned näited kõigist võimalustest.
Kui lähtuda põhimõttest, et õigusriigis on seadusandja riigi moraalse palge peegel, ei ole suurt mõtet arutada küsimust, kas meil oleks vaja luua ka homoseksuaalsete koosluste jaoks juriidilise staatusega kooselamise võimalusi. Enamik eestimaalasi seda ei toeta.
Euroopa põhiõiguste arengus peegeldub kogu tema ajalugu. Juba Prantsuse revolutsiooni ühe juhi Maximilien Robespierre’i näitel sai selgeks, et ka enamuse tahtele rajatud süsteem võib kiiresti muutuda üksiku kodaniku elu tähtsusetuks pidavaks türanniaks. Kas või sellepärast on põhiõiguste ülesanne kaitsta ka vähemuste õigusi. Kui palju vähemuste kaitset võib endale lubada aga poliitika, kui valitsemine on alati võimalik ainult enamuse toetusel?
Uued Euroopa Liidu riigid paistavad praegu Lääne-Euroopaga võrreldes silma vähese tolerantsusega vähemuste, ka homoseksuaalsete inimeste suhtes. Samal ajal oodatakse aga teiste riikidega võrdset kohtlemist. On selge, et Euroopa Liidu raha, mida tulevikuski vajatakse ja loodetavasti nii paremini taotlema kui ka kasutama õpitakse, on seotud ka Euroopa Liidu ühiste väärtuste tunnustamisega.
Nii on oodata, et me tulevikus ikkagi vähemuste, sh samasoolistes kooslustes elavate inimeste huvisid paremini mõistma ja tunnustama õpime. Parem, kui seda ei peaks tegema Brüsseli meeleheaks, kampaania korras. Foobia tähendab vanakreeka keeles hirmu. Vaba ühiskond ei pea kartma vähemuste teistsugusust. Juba praegu on Eesti noorus vanematest inimestest palju tolerantsem.