Juhtkiri: tugevad politseinikud

Politsei. Foto: Urmas Luik

Sugupoolte võrdõiguslikkuse eest seisjatele tööd juurde

Paikuse politseikool võrdsustas meeste ja naiste kehaliste sisseastumiskatsete nõuded.
Politsei on sellega esile tõstnud huvitava paradoksi. Püüdes tagada sugupoolte võrdsust, tekitatakse ebavõrdsust ja vastupidi. Võrdsete nõudmiste tagamine kehalistel katsetel tähendab seda, et naistel pole meestega võrdseid võimalusi politseikooli pääseda. Kui püütaks tagada naistele võrdseid võimalusi politseinikuks saamisel, siis ei saaks olla võrdseid nõudmisi kehalistel katsetel.

Sellise probleemi lahendamine nõuaks pigem filosoofidest kui elupõlistest korrakaitsjatest ametnikke. Loodetavasti tulevad soolise võrdõiguslikkuse asjatundjad politseinike koolitajatele ses asjas appi. 

Tegelikud põhjendused on mõistagi mõnevõrra lihtsamad. Sisekaitseakadeemia politseikolledži direktor Aivar Toompere ei varja sugugi, et naisi on uue korra tegijate arvates juba praegugi politseis liiga palju. Isegi tänavapatrullide kokku panemine nii, et koos naisterahvaga liiguks alati ringi mõni tugevamat sorti mees, on Toompere sõnul keeruline.

Erinevalt spordist, kus naised võistlevad naistega ja mehed meestega, käib võitlus kurikaeltega nii-öelda absoluutklassis. Sugupoolte võrdset pääsu politseiametnikuks on küll lihtne tagada, aga paraku ei vali nende vastasmängijaid ükski riigiasutus. Tõsiasi on see, et enamik vägivaldseid kurjategijaid on mehed. Looduse poolt on kaasa antud ka meeste ja naiste keskmiselt erinev lihasmass. Lihasjõud on politseiniku töös oluline ka tänapäeval, sest kogu kuritegevus ei leia sugugi aset küberruumis. Paadunud kurikaelte või ka napsistena tänaval huligaanitsejate vastu ei aita paraku alati veenvast jutust, paragrahvide tundmisest ega isegi mitte osavusest kumminuia käsitsemisel.

Politsei esmane ülesanne pole kindlasti sugupoolte võrdse esindatuse tagamine oma ametnike seas, vaid ikkagi inimeste kaitsmine. Tugev argument on, et politseiniku tööülesanded on samad sõltumata soost. Seega on põhjendatud ühtsed nõudmised.
Samas on küsitava väärtusega politseikooli juhi väide, et kehalisi nõudmisi võrdsustades tagatakse sugupoolte võrdõiguslikkus.

Pragmaatika ja ühe ametkonna hetkehuvid personali värbamisel on asja üks pool. Teine, valgustav ja arutlev, võiks politseikooli näite põhjal avaneda siis, kui võrdõiguslikkuse eest seisjad võtaksid selle põhjaliku vaatluse alla ning jagaksid oma seisukohti ka avalikkusega.
Oleks tõepoolest huvitav kuulda ja lugeda, mis moel saaks kirjeldatud probleemi lahendada nii, et tagatud oleks nii vajalik töötulemus kui ka sugupoolte võrdne kohtlemine.