/nginx/o/2009/07/27/213127t1hfd4b.jpg)
Haigekassa initsiatiivil ning poliitikute eestvedamisel kadusid tänavu täiskasvanute hambaravihüvitised, mis pani Eesti elanikud hambaravi eest täies mahus ise tasuma.
Piret Väli: mis on eestlase suutervise hind?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hüvitis oli rahaliselt (300 krooni) küll üsna tühine, kuid olulisem oli tema olemasolu. See oli riigi poolt märk, et riik väärtustab inimeste suutervist ning ka inimesed ise peaksid oma hammaste tervise eest hoolitsema. Hambaravihüvitise kaotamisega saatis riik selge signaali, et hammaste tervis ei olegi oluline. Nii käitume vastupidiselt WHO ja ELi tervishoiustrateegiale, mis märgivad just suutervist kui olulist elukvaliteedi näitajat.
Hüvitise kadumine on Euroopas erakordne, sest meie naaberriikide tervishoiusüsteemid mitte üksnes ei kata oma kodanike hambaravikulusid suhteliselt laias mahus, vaid suurendavad hüvitisi aasta-aastalt veelgi. Kuid Eesti jõudis positsioonile, kus hambaravi kättesaadavus on Euroopa halvimaid. Miks nii?
Eestis on ootused hambaraviteenuse kvaliteedile Euroopa keskmisest kõrgemad, kuid keskmine maksevõime jääb ELi keskmisele alla. Pealegi on Eestis niigi paljudes tervishoiuvaldkondades suhteliselt suurem omaosalus meditsiiniteenuste tarbimisel. Puudub ka korralikult töötav vabatahtlik kindlustussüsteem.
Palgasaajate igakuisest sissetulekust laekuva 13-protsendilise ravikindlustusmaksu abil tasub haigekassa solidaarsuse põhimõttel osa meditsiiniraviarvetest, nii et paljud inimesed ei aimagi ravi tegelikku hinda. Et patsient on jäetud hambaravi eest tasumisel riigi poolt üksi, on sellest ekslikult tõusnud arvamusi, justkui oleks just hambaravi eriliselt kallis. Nii see siiski pole.
Hambaraviteenus on meditsiiniteenus nagu iga teinegi: sel on kirurgilise tegevusega võrdsed nõuded väljaõppe, varustuse ja kontrolli seisukohast. Hambaarst vajab igaks vastuvõtuks rohkelt eritehnikat ja materjale. Ainuüksi ühe hambaravikabineti sisustuse ja ehitamise minimaalne hind on miljon krooni. Tehnika soetamine lasub hambaarsti enda õlgadel.
Üldmeditsiinis maksab haigekassa tervishoiuasutusele arsti konsultatsiooni eest 184 krooni, tunnis on ette nähtud teenindada kolme patsienti. Sellele lisanduvad patsiendi makstav visiiditasu 50 krooni ning protseduuride ja uuringute tasud. Kokku on ambulatoorsel vastuvõtul laekuv summa seega minimaalselt 700 krooni ühes tunnis.
Hambaravis on hindade kujundamisel lähtutud analoogsest kulust, lisaks on arvestatud, et erinevalt üldmeditsiinist ei saa hambaarst töötasudeks ega investeeringuteks lisaraha riigilt ega ELi rahakotist. Seega ei tähenda hambaraviteenuste kõrged hinnad sugugi seda, justkui oleks hambaarstide eesmärk teha äri, nad peavad lihtsalt katma oma kulud. Iga hambaarst, nagu arstid kogu meditsiinivaldkonnas, on andnud Hippokratese vande. Meil on kaks peamist missiooni: ravida patsiente ning edendada ühiskonna teadmisi suuõõnetervisest.
Teada on, et haigekassa nõukogus tõstatati mais küsimus täiendavatest võimalikest kärpekohtadest. Sealhulgas selgus, et hambaravihüvitiste täieliku kaotamise puhul tekiks riigieelarvesse lisaraha kokku 218 miljonit krooni. Praegu on ette nähtud hüvitised vanadus- ja töövõimetuspensionäridele 300 krooni ning rasedatele ja alla aasta vanuse lapse emadele 450 krooni aastas, lisaks saavad pensionärid proteesihüvitist 4000 krooni kolme aasta jooksul.
Kuigi möödunud aasta lõpuni kehtinud täiskasvanute hambaravihüvitis kattis enamasti vaid ühekordse läbivaatuse kulud, avastatakse arstide kogemuse põhjal just sellise läbivaatuse käigus lisaks suu- ja hambahaigustele palju üldhaigustega seotud muutusi. Rasedate puhul ei ole tegemist vaid tulevase ema suutervise ülevaatusega, vaid ka nõustamisega ema ja tulevase lapse suu- ja hambahaiguste ennetamise osas.
Eelkõige halvenes hüvitise kadumisega madalama sissetulekuga inimeste võimalus käia kontrollis ja lasta teha ka väiksemaid raviprotseduure, pikemas perspektiivis võib see aga kaasa tuua suuremad ravikulud seoses tüsistustega, mis võivad ravita jätmisest tekkida.
Ning fakt, et puuetega inimesed on hambaravi eest tasumisel võrdsustatud terve täistöövõimega inimestega, on juba liig, mis liig. Kas tõesti on ühiskond nii armutu?